Eluveidrused

Hakkame Pärnusse sõitma kella kolme ajal. Meid tabab ränk lörts. Istume äsjaostetud autos, mille käitumist keegi ette aimata ei oska. Kinnitame turvavööd ka taga. Jõuame viperusteta kohale pool tundi oodatust varem ja otsustame teha üllatus-kiirvisiidi minu ema juurde. Ema ehmub üsna ära ja ilmselt loodab, et tulin koju. Pakub süüa, nagu kord ja kohus, aga meil pole nii palju aega.

Läheme ööbimispaika. Tekib suur segadus tubadega. Algselt lubati meile kaks neljast tuba, üks I ja teine II korrusel. Pärast helistati, et kuna keegi ütles kohad üles, saame kaks kahest ja ühe neljase, kõik II korrusele. Nüüd antakse meile siiski see esimene variant ja öeldakse, et need kaks meie seltskonnast, kellele mina kohti kinni ei pannud ja kes pärast meie otsust kuuldes ka endale toa broneerisid, panid toa kõige enne (sic!) kinni, aga maksid kõige hiljem (sic!) ja seetõttu said nemad selle kahese toa endale. Mitte midagi ei saa aru. Ega suurt vahet pole, oleks lihtsalt saanud kõik üheskoos olla. Seame ennast korda ja asume läbi vihma peo poole teele.

Saabujaile jagatakse tervituskokteil. Meid tervitab härra linnapea isiklikult oma kaks korda vanema naisega, kes täpselt nii vana ka välja näeb, ja veel keegi vanem härrasmees. Pidu algab kontsert-aktusega. Meie seltskond kaob taharuumidesse enda tuju looma kuniks süüa saab. Süüa on laudadel kõvasti, nii külma kui sooja ja ka veini. Kuna meie seltskonna meespooled on esinejad, smokingus ja puha, ning said parema esinemisdiili, kui algselt kokku lepitud, palutakse neil vastuteeneks avavalsi umbes teisel taktil linnapead toetama minna. Hakkan paaniliselt mõtlema, kas kingatallad libisevad või mitte ja kuidas tasakaaluga on pärast neid pokaale. Egas midagi, läheme teeme linnapeale silmad ette. See on ikka üks piinlik lugu küll, kui tähtsad poliitikud isegi valssi keerutada ei suuda. Vaatame-kuulame erinevaid esinejaid. Näiteks Otsa kooli jazzumängijaid ja Kilingi-Nõmme suurt meest, kelle käte peal vingerdab erinevaid poose võttev trikoos, mitte just väga väike, naine. Esinemise lõppedes on naisel sukad lõhki ja mees totaalselt võhmal. Siis esinevad meie seltskonna mehed. Viimase loo ajal ei saa mehed liikumist kaasa teha, kuna ühel neist on jalatrauma. Koondame naisjõud ja liigutame endid ise. Esinemise lõppedes kutsume mehed aplausiga tagasi ja nõuame lisalugu. Miskipärast sammub lavale ka kontrabassimägija ja võtab aplausi saatel koha sisse. Kui lauljad peale tulevad, tõmbab küüru selga ja kaob lavat kui keravälk. Päris lõbus. Lava taga saame kontserdimaja pealiku käest võtta, et tema ajakava sassi ajasime.

Tunni pärast saabubki uus aasta. Jagatakse shampust ja on näha esimesi rakette. Kui kell kuulutab aastavahetuse saabumist, läheb alles tõeliseks paugutamiseks lahti. Väga kaunis vaatepilt. Viimaste paukude ajal hakkab tööle tuletõrjealarm. Mitte keegi ei viitsi end liigutada, isegi ei vahita küsivalt ringi. Varsti jääb alarm vait ka. Läheme taharuumidesse omi varusid täiendama. Näeme, kuidas kaks tuletõrjujat, balloonid seljas, trepist üles kihutavad. Pakume neile liftiga konkurentsi. Jääme viiki, kui mitte arvestada, et nad tegelikult kuuendale korrusele välja jooksevad. Neljandal on tunda kärsalõhna. Selgub, et üks rakett on läbi seina, nagu üks meist tuletõrjujate jutust kuulis, tunginud. Asi lõpeb rahulikult, keegi pidulistest ilmselt ei aimagi midagi.

Keerutame veel veidi jalga (nõme väljend, kuidas see tegelikult peaks välja nägema? Ega jalg klaveritool pole) ja asume ööbimiskoha poole teele. Kiiremad meist on juba laua katnud. Asume pidutsema, mis kujuneb vingeks kolme ja poole tunniseks laulupeoks klaveri saatel.Magama saame kell pool kuus. Kell pool kaheksa heliseb mu mobiil otse padja all. Püüan unise peaga telefoni vaigistada. Vajutan kõiki nuppe, mis sõrmede alla jäävad. Näen hulk vaeva ja terve tuba on juba ärkanud, kui asjaga ühele poole saan. Tunni pärast saabub lärmakalt sõnum. Inimesed üldse ei märka magada. Kusjuures omast meelest panin ma telefoni vaiksele rezhiimile. Ju siis ei sattunud õige nupp sõrme alla ikka.

Ärkan umbes pool kaksteist. Peeglist vaatab vastu äärmiselt paistes silmadega tegelane. Ülemise korruse rahvas tuleb ja tervitab meid kui Korea saatkonna rahvast. Pärast kosutavat sööki läheme vedeleme Veekeskuse erinevates mullivannides. Kes kaineneb, kes kosub.

Peab ütlema, et see aastavahetus kujune üheks toredaimaks üle hulga aja ja mitte sellepärast, et Keskerakond vahetult enne valimisi ränga raha eest linnarahvale välja tegi.

# posted by Alemana @ 15:45