Eluveidrused

Saabun õhtul hilja sõbranna poolt koju, kus panime paika oma nädalavahetuse väljasõiduplaanid minu tulevase autoga.

Kui koju jõuan, on välisuks paljutõotavalt lukust lahti. Trepi alumisel astmel tervitavad mind viinapudeli ja üks limonaadipudeli kork. Trepist üles läinud, kuulen vastaskorterist (nagu arvata oligi) meesterahva pahandamist kellegi naisolevuse peale. Minu ukse taga on näritud pirn ja minu puuriidast on üks pakk maha aetud. Virutan jalaga vihaselt pirni nende ukse alla ja tõstan paki puuriida otsa tagasi. Toimetan mõnda aega korteris, püüan rahuneda ja jään teleka ette voodisse mõnuledes und ootama. Järsku lüüakse vastaskorteri uks pauguga lahti ja järgneb kohutava jumakas. Naabrimees sõimab - tõuse ise üles, mina sind ei aita. Togitakse ja turgutatakse tüüpi, kes end ilmselt nähtamatuks joonud on. Järgneb heli, millest saan aru, et kallile külalisele pakutakse öömaja ehk vennike lohistatakse pööningule magama. Öine temperatuur on meil teatavasti kõvasti alla -10C. Keegi põgeneb sama ajal ülihelikiirusel korterist, paugutades kõiki uksi, mis teele ette jäävad. See töö tehtud, võetakse ette järgmine üritus. Korteris korraldatakse märatsev kaklus. Maja väriseb, kostuvad kõikvõimalikud vene keelsed roppused. Kell ligineb ühele öösel. Mõtlen, kas kutsuda politsei või mitte. Pean ju siis jälle öösärgi väel minema külma koridori neile ust lahti tegema ja tunnistusi andma. Veel ei helista. Parasjagu on vaikne ka. Mitte kauaks muidugi. Jätkub väljuhäälne mõttetu mula. Lähen piilun uksesilmast olukorda. Kakluse vahele just ei roniks, aga muidu ütleks neile küll üht teist krõbedat. Kedagi pole näha, mula käib korteris sees. Vana maja ei ole just helikindlaim hoone. Jõuan niiviisi kolm korda voodist välja ronida, et joodikutel sabast kinni saada. Nagu kassi hiire mäng. Lõpuks näen paistes nägudega meest ja naist. No ikka sellised ehedad - pundunud ja punased, nagu peab. Teen üheselt mõistetaval toonil selgeks, et pidu lõppegu kohe või muidu! Sellepeale arvab meespundunu, et äkki nad tuleks nüüd mulle külla. Kraaksatan neile endalegi ootamatul toonil üht teist. Pidu saigi otsa. Kell kuus hommikul ärkab külaline pööningul. Alajahtus vist lõpuks. Ilmselt ta ei adunud päris täpselt, kus ta on või miks ta seal on, igatahes teeb ta põrgulärmi. Kukutab iseennast korduvalt ja kolistab asjadega, mis pööningult leida on. Mõne aja pärast raugeb ta ramm ja maja jääb vaikseks, uni tuleb tagasi. Ehmatan uuesti istuli trepil jalgu lumest puhtaks trampiva teise korteri naabri kojutuleku peale. Neil kõigil on minu vastu ilmselt vandenõu.

# posted by Alemana @ 13:59