Eluveidrused

Show Tap Dogs Linnahallis. Otsustan minna trammiga, kuna Linnahalli juurde on tavaliselt võimatu parkida, kui seal mõni üritus on. Linnahalli peatuses valgub tramm rahvast tühjaks ja kõik rühivad võidu ühte sihtkohta. Nii minagi. Palav hakkab.

Vahetult enne etenduse algust ütleb Anne Veesare hääl, et filmimine ja pildistamine on rangelt keelatud. Sama korratakse briti keeles (möübal föüns). Show algab. Teksastes ja t-särkides mehed stepivad Austraalia tööliste saabastega. Äkki kostub valju naishääl minust umbes viis kohta paremalt:”Tsau, mis teed, kus sa oled ä?” Meeste steppimine on üsna mürarikas, kuna lava äärde on paigutatud mikrofonid. Seetõttu peab mobiiliga kõneleja volüümi lisama. Just siis, kui mehed teevad steppimisse ühe takti pausi, karjub rääkija üle saali: „Õllekas olete vä?” Ilmselt naaber tegi kõnelejale märkuse, sest ta küsib imestunud häälel: Äh, mis on ä?” Kõne jätkub veel mõned hetked, kuniks talle vist jõuab kohale, et käitus imelikult. Igatahes katkestab ta kõne ja ütleb, et helistab hiljem tagasi. Show viimase numbri ajal läheb lahti oher pildistamine. Imestan, et mehed tantsimist ei katkestanud. Müstilisi troppe on ikka ilma loodud. Ise veel korrektselt riides ja puha.

Pärast showd saan esimest korda kokku oma Läti kolleegiga, kellega oleme eelnevalt emaili teel teineteisele rääkinud umbes pool oma eludest. Poole kohtumise pealt läheme inglise keelelt üle vene keelsele vestlusele, sest talle on nii mugavam. Päris huvitav on üle tüki aja ka vene keelt praktiseerida. Päeva lõpetame Bon Bonis. Seal esineb parasjagu Lady Kier, kes on paks, parukaga, riietatud kitsasse suure dekolteega minikleiti ja liigutab end äärmiselt jõuliselt ning pidevalt, kuid vaatamist mittekannatavalt. Esteks kardan, et ta tissid hüppavad dekolteest välja, teiseks olen sunnitud vaatama ta aluspükse, kui ta jalgu loopima hakkab. Rõve eit. Ühte lugu isegi tean.

Täna on vist veidrate inimeste päev