Eluveidrused

Võitlen jätkuvalt auto parkimise koha nimel oma aknast avaneva vaateulatuse kauguses. Enamasti ma ei mahu sellesse piiresse parkima, kuna saabun teistest hiljem. Nii ka eile õhtul. Üritasin küll ennast koos autoga kahe teise vahele ära suruda, kuid poole peal hakkas auto saba liputama ja loobusin mõttest enne, kui kuri karjas. Parkisin järgmise maja ette ning läksin kodust ära.

Koju tulles nägin ühte toredat parkimiskohta täpselt minu köögiakna all. Mõeldud, tehtud. Kui olin sõitnud juba poole peale kahe auto vahele, hakkas tagavedu minuga taas mängima. Auto ei liikunud libedas lögas, mida vürtsitavad jäised kumerused ei edasi ega tagasi. Vaatasin, väga hullult teepeal polnudki ja jätsin parkimise lõppviimistluse katki. Kaugelt on muidugi näha, et Blond pargib.

Hommikul sätin end koolitusele minema. Mind piiravate autode juhid vist alles magavad, igatahes on pilt täpselt sama, mis eile õhtul. Puhastan viisakalt auto lumest ja sean end sõidule. Tagurdamine ei taha küll eriti õnnestuda, kuna endiselt on libe, aga kui tagurpidi ei saa, tuleb edaspidi proovida. No ei tule ka see hästi välja. Muudan rooli asendit ja tagurdan uuesti. Ei õnnestu. Muudan rooli asendit ja panen sisse esimese käigu, kuid ei liigu paigast. Nii umbes viis minutit. Loendan mõttes kardinate taga itsitavaid meesnaabreid. Üsna nõme olukord, auto veel rohkem viltu ja kell ka palju. Helistan kiirelt takso, sest selge on, et ilma abivahenditeta ma autot paigast ei saa.

Jään pool tundi koolituse ettevalmistusele hiljaks. Läptop ja slaidi vahetuse pult ei lähe käima. Tõeline tehnika päev!