Eluveidrused

Lähen keskkooli aegse pinginaabriga välja pläägutama. Kuna otsustasime eelnevalt, et võiks ka mõned punaveinid manustada, jätan oma hõbenoole koju puhkama. Väljas sajab vastikult vihma ja ma ei suuda ennast kuidagi bussile vedada. Soeng läheb märjaks ja inetuks ning autod pritsivad. Tellin takso. Uskumatu, kui kiiresti suudab auto ennast hädavajalikuks muuta. Pealegi lõppes mu ID pilet kuu alguses. Taksojuht räägib mulle algatuseks loo sellest, kuidas ta kunagi ühe kliendi samasse kohta viis, kuid vaidles temaga, et sellise nimega kohta enam ei eksisteeri. Vanasti oli selle koha peal lihtsalt raamatupood ja nüüd on samanimeline pubi. Häda selle pika mäluga.

Pinginaaber on just täna kaitsnud oma diplomitöö ja teinud seda temale omaselt ülihästi. Sööme hiiglaskikud portsud, kuna poolt portsu ei ole võimalik tellida ja ägiseme kõrvale vanaaja meenutusi ning uuemaid uudiseid. Kuigi selles osas suitsetada ei tohi, kus meie istume, on õhus siiski nii palju suitsu, et läätsedega kaetud silmad kuivavad meeletult ja ei lase elada. Ilmselt teen enesele teadmata pingibaarile veidraid grimasse, et mugavam tunne oleks ja silmad niiskemaks saaks.Pärast kohtumist lippan siiski bussile. Poolel teel tuleb meelde, et sõidan jänest, aga polnud mõtet enam rabelema ka hakata. Sõidan õigesse peatusesse välja. Teel bussipeatusest koju möödub minust üks eest kapotilt taha kapotile tõmmatud kahe valge laia triibuga sportauto ning jääb teeääres seisma. Sellest väljub suhteliselt minuealine mees ja hõikab: „Hei neiu, kuhu minek? Kui ma ei reageeri, küsib sama vene keeles ja kui ma ka siis ei reageeri, teatab ta mulle, et ma olen ülbik. Huvitav, mida mehed sellise käitumise ajal mõtlevad? Näiteks, et kõik naised peavad tema esimese hõike peale erutusest lödide põlvedega nende ette maha kukkuma või?

# posted by Alemana @ 15:30