Eluveidrused

Olen juba sügisest saadik organiseerinud firma talvepäevi. Kuigi sai varakult alustatud, oli talus, kuhu me minna soovime, ainus vaba nädalavahetus vaid see, mis nüüd tuleb. Nüüdseks on talvest kevad saanud ja ilmselt ootab meid ees mudaväli koos kõigi sinna juurde kuuluvate rõõmudega.

Kui üritus paigas, peab endale mõtlema hakkama. Kuna mina teatavasti ei spordi, olen endale hankinud vaid dressid, millega suvepäevadel vedeleda ja paar korda aastas kogemata trenni sattuda. Ülejäänud soetatud riietega kõlbab käia tööl ja diskol. Jalanõude osas on veel halvem seis. Jalatsiriiulil on kümmet sorti kontse ja kahed madalad talvesaapad, millest ühed on vett mittepidavad. Algselt plaanisingi ühtedega viimastest minna, kuid nüüd, plusskraadide juures, hakkab nendega ilmselgelt palav. Tossudega ka ei passi minna, sest muda ronib pealt ja küljelt sisse. Järelikult on vaja minna šoppama. Jalutan läbi mitmed jalatsi -ja spordipoed. Pean ütlema, et kuigi mõnede matkasaabaste juurde on kirjutatud M ja N, ei tee mina vahet, kumbad need rohkem maskuliinsemad või kumbad feminiinsemad on. Ühed koledad kõik. Lisaks kõigele maksavad need üüratult palju, eriti arvestades tulevast kandmiskoefitsenti. Olen juba peaagu projektist loobunud, kui äkitsi märkan lasteriiulil odavaid kaunu. Võtan jalast oma kõrge sääre ja kontsadega saapad ning libistan sukkadega kaunistatud jalad tanksaabastesse. Tundub mõnus, näib kole. Odav. Ostan ära.

Õhtul on saun, kuid seekord teistmoodi ja teisel põhjusel. Mu sõbranna, kes töötab ajakirjas, kirjutas meie saunaklubist loo ja nüüd oli vaja teha illustreeriv foto. Teeme algatuseks mõned julgustuskoksid ja siis juba tulebki fotograaf, kes lausub tervituseks: „Noh, võtke nüüd paljaks!” Egas midagi, käsk on vanem kui meie. Paneme saunalinad ümber ja ronime tapvalt kuumale lavale. Uks tuleb lahti jätta, muidu läheb fotoaparaadi objektiiv uduseks. Meie edvistame, fotograaf klõpsib ja valmis nad ongi. Varsti oleme kuulsad. Pärast manustame veini, mätsime endid erinevate ilutoodetega, käime saunas ja meenutame vanud häid aegu.

Kui koju jõuan, käib naabritel pidu. Tavaline. Vaatan ennast parasjagu peeglist ja otsustan, et peaks tukka lühemaks lõikama, kui pidulised koridoris vastu minu puudekappi löövad ja vihast ning valju häält teevad. Veendun algatuseks läbi uksesilma, kas mölisema hakata on ohutu. Kuna veinise hundi rind on rasvane paiskan ukse vahelt õhku mõned laused, kus sisalduvad sõnad „vaikust” ja „politsei”. Tavaline. Õnneks olin hambad just ära pesnud. Vastasel juhul oleks pidulised ilmselt itsitama hakanud, kui minu veinisiniseid hambaid välkumas näinud oleks. Seejärel lõikangi veidi tukka. Hommikul hindan, kuidas lõikus välja kukkus. Seejärel sätin ennast mugavalt voodisse külitama. Kell läheneb ühele. Äkki koputatakse tungivalt mu uksele. Ajan end porisedes jalule ja lähen külalist vastu võtma. Naabritüdruk ultab minu nimele saabunud ajakirja. Nähes minu grimassi lubab ta peo vaiksemat edaspidist kulgu. Ronin voodisse tagasi ja juurdlen, miks peaks ajakirja just öösel kell üks edasi andma. Ei pea kaua ootama, kui toimub uus rünnak koridori. Ühel hetkel käib masendav kolin ja vihane mina lendab koridori. Minu ees avaneb inimtühi koridor ning avatud aknad. Neid aknaid üldjuhul ei avata, sest need kukuvad sel juhul eest ära. Sulgen akna ning trambin naabri uksele ja teatan, et akent ei tohi avada. Naabritüdruk vaatab mind suurte silmadega ja küsib: „Kas ta hüppaski või?” Selgus, et üks piduline oli lahkunud läbi teise korruse akna…Enam ei ole tavaline.

# posted by Alemana @ 10:38