Eluveidrused

Meie kontor kolib. Ma parem ei hakka kirjeldama kogu ehituse protsessi, mis algselt tundus tähtaegade lõpmatu edasilükkumise tõttu „never ending story”.

Viimane nädal on kontoris käinud äge sagimine. Inimesed jooksevad edasi tagasi vanad dokumendid, raamatud, seadused, kaaned, CD-d, veidrad monitorid, koolitusmaterjalid jne kaenlas prügikonteinerite vahet. Suurt hulka septsiaalselt tellitud konteinereid peab vahetama iga päev ja vaatamata sellele ei lähe päeva lõpus konteinerite kaaned enam kinni. Kõige nõutum tarve on arhiveerimiskarbid. Kõige levinum heli kontoris on kleeplindi ragin, kui kolimiskaste kokku kleebitakse. Juba on seinte ääres pakitud kastide rivid ja kogu kontor on poole kitsam. Pool on veel pakkimata.

Minul isiklikult ei ole väga palju träni jõudnud veel aastaga koguneda. Küll aga pean ma kokku pakkima kogu koolituse rõõmu ehk miljon kaant ja korrastama endise koolitusega tegeleva inimese toa. Lisaks kõigele peab sekretariaat pakkima kõik selle, mida teised ei paki: nõud, kontoritarvete lao sisu, arhiivi sisu, jõulukaunistused, suhkru-tee-kohvi, ümbrikud, paberid jne,jne.

Homme kell kaks "tõmmatakse juhe seinast" ehk katkeb interneti ja telefoniühendus. Ilmselt on tunne, nagu oleks üksi maailmas vms. Aga mul on juba plaan olemas, mida siis teha. Korraldasin kontori matused märtsi lõpu ja aprilli alguse sünnipäevalaste peo egiidi all. Lähen kinglite ja alkoholi järele. Loodetavasti ei vala keegi kogemata punaveini kolimiskasti või ei kuku ise sinna sisse. Viimastel pidudel on ju kõik lubatud.