Eluveidrused

Hommikul püüan niipalju pakkida, kui veel kannatab, sest homme läheb tassimiseks. Lõunast läheme peosööki shoppama.

Pidu algab vaikselt nagu iga teine selles köögis varem toimunu. Ainus vahe on, et juuakse muuhulgas valget viina ja süüakse hapukurki peale. Vanemad olijad teavad rääkida, et seda pole kontoris ammu enam tehtud. Noh, vähemalt midagigi uut. Paari tunni jooksul ringleb köögis erinevaid kolleege, kuni lõpuks jääb sinna tiksuma tuumik. Seekord on tuumiku sisuks ka mõned üllatusesinejad. Seda põnevam. Peo käigus juhtub seinalt jalakõigutamise tulemusena üks radiaatori nurk lahti kukkuma. Seda sündmust võetakse vastu suure juubeldusega. Viimasel peol peab ju ometigi midagi metsikut ka toimuma. Ei lähegi kaua mööda, kui ka teine nurk järele annab ning radiaator kolinal seinalt alla kukub. Oi seda üleüldist rõõmu! Peo käigus näidatakse veidraid leide, mis sahtli ja kappide põhjast välja ilmunud olid. Üheks selliseks on säraküünlad, millega otsustati kringlit kaunistada. Vaatepilt on väga ilus, kuid kahjuks ilmnesid sellega kaasnähud. Punkt 1 hakkab tööle tuletõrjesireen, mida keegi vaigistada ei oska.Lihtsaim moodus on köögiuks lihtsalt sulgeda. Punkt 2 kattub laud ning kringlid ühtlaselt musta tolmuga. Punkt 3 mõni sära kukub minu sukale ja sinna tekivad rämedad silmajooksu triibud. Kuna kannan miniseelikut ning pikki saapaid, näen välja nagu pruugitud vene lits.Pidu on selleks ajaks täpselt nii kaugel, et peaks otsutama, kas jätkata ehk minna poodi uute viinade järele või siis iga roju oma koju. Siiski langeb otsus esimese kasuks. Koorin lõhkised sukad jalast ning lähen paljaste säärte ja ühe meeskolleegiga poodi viina ja uusi sukki ostma. Peab ütlema, et mõned inimesed kassajärekorras vaatasid meid imelikult.

Pärast kontoris käime läbi kogu alumise korruse toad ning joome viimast korda hüvastijätuks igas toas lonksukese alkoholi. Kell üksteist õhtul läheme kontori vastas asuvasse ööklubisse.