Eluveidrused

Ärkan suurte vaevustega hommikul vara, et end kolimiseks tööle vedada. Õnneks saabub päästev sõnum, et ma võin vaba päeva võtta, kuna kolijaid on piisavalt. Magan rahulikult edasi. Paari tunni pärast helistab ülemus ja uurib, kuidas pidu lõppes. Kirjeldan talle värvikalt mõningaid detaile. Kogu oma viisakust kokku võttes teatab ülemus, et ta näeb jah, et hirmus pidu on toimunud. Saan hetkeks südari. Selge, köök on sassis...Luban end jalule ajada ning tööle vedada.

Võtan algatuseks peavalutableti. Kuidagi veider tunne on. See Ukraina läbi piima aetud viin ei ole ikka vist päris OK, mida eile tarbitud sai. Vedelen veidi, kuni tervis tõusta lubab ja sõidan tööle. Õnneks politseid liikumas näha ei ole.

Minu ees avaneb kohutav vaatepilt. Mõni meeter enne kööki tervitavad mind kleepjad amööbsed ringid põrandal. Pilku tõstes näen, nagu oleks köögist sõda üle käinud ja nii, et enamus asju on ümber aetud. Õhus hõljub veider lebra. Kas tõesti ka mina viibisin eile sellel peol...? Üritan kuidagi kööki siseneda, aga järjest suurenevate kleepjate loikude tõttu on see suhteliselt vaevarikas. Algatuseks tõmban kogu laual leiduva ühe ropsuga prügikotti. Pesen nõud ja asun siis põranda kallale. Oleks ma seda osanud ette näha, et ma kord pohmakaga pea alaspidi kleepuvat laga köögipõrandalt kokku korjama pean...Ütleme nii, et minu elus on olnud meeldivamaid laupäeva hommikuid.

Üks kolleeg, kellel kontorisse asja on ja kes ka eile Ukraina piima-viina jõi, küsib minu tervise kohta ning kurdab enda oma üle. Teine tõestus, et seda viina ma enam ei joo.

Juhatan veidi uues kontoris vägesid ja lähen seejärel sõbrannaga piknikule, jalutama ning shoppama. Õhtul saan ka kolmanda tõestuse Ukraina viina kõlbmatuse kohta. Ühel kolleegil ei ole veel hilisõhtuni tervis üldse mitte korras. Enda sünnipäevale ostan raudselt Eesti korralikku viina.