Eluveidrused

13 ja reede. Neli kontori tööpäeva ning kaks õhtut tantsu hiljem ärkan hommikul sama väsinult üles, kui maga läksin. Silmad on läätsedest paistes ning rähmased ja jalad valutavad. Otsustan täna casual päeva kasuks, kuna enamus kontorist on nagunii teises linnas konverentsil ja klientidega kokkusaamist ette näha ei ole. Panen jalga sportlikud jalanõud ning läätsede asemel prillid ja uimerdan tööle. Avan arvuti ja vahin juhmi näoga ekraaniga tõtt. Midagi peab ette võtma, et adekvaatseks saada. Ootan kuni kell üheksa saab ja lähim söögipaik avatakse. Uude kontorisse kolimise üks miinus on see, et parkla ja kontori vahepeale ei jää ühtegi söögipaika, mis avataks enne mu tööpäeva algust. Küll aga jääb hea kohvipunkt mu toanaabri parkla ja kontori vahele. Seega maiustab tema igal hommikul ja mina vesistan pealt vaadata. Niisiis, lähen ostan paar saiakest ning mis peamine-kosutava ja maistva kohvi ja naasen kontorisse. Kohv on tõeliselt maitsev ja haihtub nagu mutiauku. Väheks jäi, aga kontori kohvi ka peale juua ei taha. Hakkan vaikselt toimetama.

Ühel hetkel taban end vägagi produktiivse olevat ja tunne on väga hea. Siis taipan miks-vastastoast kostub Mozartit ja ma olen segamatult üksinda oma toas. Siit idee. Avan arvutist klassikaraadio ning tegelen oma loometööga edasi. Muuhulgas tegelen suvepäevadeks kolleegidest koor-bändi kokkupanekuga, repertuaari kokkuleppimisega ning esimese prooviaja leidmisega. Tõotab huvitav projekt tulema, näis, kuidas läheb. Ühel hetkel heliseb mobiil. Näen ekraanil tundmatut numbrit. Sealtpoolt kostub familiaarne tervitus ja tutvustus eesnimepidi. Tervitan viisakalt vastu ja hakkan ahvikiirusel läbimõtlema, mitut sellenimelist inimest ma tunnen. Kuidas ma ka ei mõtleks, tean vaid ühte. Täpsustan, et kas tegemist on mu klassivennaga. Nii on. Ja tegu ei ole mitte lihtsalt klassivennaga, vaid tegelasega, kellest oli vahepeal kuulda, et ta on seadusega pahuksis, Eestist põgenenud ning oma identiteedi registritest kustutanud...Saan kutse kohvile. Mõtlen, et miks ka mitte. Vanad sõbrad. Lepime kokku aja ja koha ning töötan edasi kuniks kell kukub. Huvitav, et just siis, kui olen otsustanud casuali päeva kasuks ja end mitte nii üles löönud, kui tavapäraselt, saan kokku külalisega minevikust. Hea veel, et ta mu endine peika pole, muidu mõtleks, et mul ei lähe ehk kõige paremini.

Pargin auto ümber ja marsin kokkulepitud kohta. Pigem küll poolenisti jooksen, kuna töölt ei õnnestu ju kunagi minutipealt lahkuda. Vaatan ringi, ainus noormees, kes istub üksinda lauas, ei meenuta kuidagi seda, keda eest leida lootsin. Kõnnin igaks juhuks veel ühe ringi, aga ikka ei suuda leida õiget inimest. Samal ajal, kui haaran mobiili järele, kordan mõttes meie telefonivestlust läbi. Kahe kõrva vahele jääb kõlksuma sõnapaar-Hell Hunt. Tõepoolest, pidime kokku saama Hellas Hundis. Tore! Aga kus olen mina??? Karjakeldris muidugi. Idioot. Ma sõitsin ühest vanalinna äärest teise, et külastada vale kohta. Annan jalgadele valu ja sisenen seekord õigesse kohta.

Pubi on suhteliselt tihedalt asustatud ja ka sel korral ei lähe esimese ringiga õnneks. Siis juba haarab klassivend ise must kinni. Volaa-seal ta on. Tüüp, kes 9.klassi lõpus oli minuga ühepikkune (mina olin alati kehalise tunnis tagantpoolt teine), kõhn, albiino, keskkooli lõpuks 1,9m pikk, kuid mitte oluliselt paksem ja nüüd,15a hiljem, millest me pole teineteist näinud 10 a, üsna samasugune ehk vaid juuksed moodsalt veidi pikemad. Mina olen sellest ajast läbi teinud juuste imagomuutuse, mille kohta saan koheselt ohtralt komplimente. Veedame õhtu täis meenutusi ja vahepealsete sündmuste taastusi. Heietusi meie vanemate kohta ning kirjeldusi tööst ja reisidest. Lõpuks jõuame välja samasse kohta ehk sinna, et mõlematel on pereeluga viltu läinud ja endiselt vabad ja vallatud. Vanade sõpradega on ikka kohutavalt armas kokku saada. Oh neid ilusaid aegu ja meeletusi. Ühtlasi saan regulaarselt komplimente, mille võtab kokku vast kõige paremini tees-sa oled ilmselt kõik see aeg piirituse sees olnud, et noorust säilitada. Ükskõik, kas ta mõtleb seda tõesti või tahab mulle lihtsalt meeldida, egotripi saan ma igatahes. Kauni õhtu lõpetuseks lepime kokku, et ükspäev läheme kinno.

# posted by Alemana @ 00:25