pühapäev, aprill 15, 2007
14.04.2007
Püüan hommikul magada nii kuis jaksan, aga üle poole kümne suure vähkremisega välja ei venita. Olgem ausad, ka naabritel on suur osa panust minu varasesse unetusse oma ringitrampimise ja kolistamisega. Molutan veidi, söön hommikust ja sätin end õue.
Kõigepealt sõidan autojuppide järele, mis lõpuks kohale on saabunud. Vahepeal selgus järelkontorolli käigus, et jahutusvedeliku miski jäme toru on järgmise vidina ühendumiskohast katki läinud ja nii on oht, et kogu kupatus keema minna võib. Õues on uskumatu ilm. Auto termomeeter näitab +15C, päike paistab eredalt. Aprillikuu?!
Maandun edeva autokaupluse ette. Uudistan säravaid oma auto sugulasi ja seisan varuosade järjekorda. Hämmastav on see, et pean järjekorras seisma üsna mõned setmed minutit enne, kui keegi tagaruumidest suvatseb teenindama saabuda. Kogu tema suhtumine minu eelseisjatesse on sama külm, kui ebameeldivatesse ja ootamatutesse külalistesse. Õnneks ma ei pea ülbe teenindajaga pikemasse vestlusesse laskuma, vaid teatama, et minu kaup olla kohal ja esitama tellimuspaberi. (Kõlab nagu toapoisi lause ooperis-teile on kiri). Kui päris aus olla, siis mul pole õrna aimugi, kuidas neid vidinaid nimetatakse ja mida nad teevad. Oleks päris ebameeldiv olukord, kui ülbar blondi tümitama oleks otsustanud hakata. Õnneks laabub kõik hästi ja varsti väljun 10cm kontsade kohal puusi kiigutades pea kuklas teenindusest, käes tundmatu vorstjas ese.
Pargin auto kesklinna, et seal naiselikke asju ajada. Ja kujutage ette-ma näen selle aasta esimest liblikat!! Kusjuures kirjut! Mida sa hing veel tahad-päike, soe ilm ja seiklusrikast suve ennustav liblikas asfaldi kohal suurlinnas lendamas. Imeline laupäev.
Õhtuks olen kutsutud soolaleivapeole. Kui sealt naasen, näen oma maja ees siniseid vilkureid. Satun momentaalselt ärevusse ja püüan majale lähenemise käigus vilkurite paiknevuse järgi aimata, mis sorti hädaabi auto see on. Hingan kergendatult. Kiirabi. Kardan endiselt kõige enam tulekahju tekkimist. Järgnen kiirabi brigaadile maja taha. Mingi narkar on ennast jälle hoovi surnuks süstinud või?! Maja tagaukse juures seisavad minu joodikust naabrid ja mingi võõras umbjoobes noorem naine. Selgub, et mu naaber oli oma koera jalutama läinud, leidnud trepi pealt naise lebamast ja otsustanud kiirabi kutsuda. Purjus naisolevus seisab selleks ajaks seina abil täitsa püsti ja isegi väljendab end paari sõnaga vene keeles. Tema ees vedeleb üksik king. Naabrinaine on loomulikult ennast kenasti ära sättinud ja karjub ning sõimab külalist kuis jaksab. Naabrimees selgitab mulle, et näe, kuramus, mingi narkar vist. Arstid vangutavad pead ning lahkuvad. Külaline trügib pimedast tagatrepist üles. Püüame teda peatada, kuid ta selgitab pudistades, et tema asjad jäid ülesse. Mina keeldun pimedas ukerdamast ja sisenen esiuksest. Leiangi eelnevalt trepil nähtud kinga paarilise ning valge jope üle tagatrepi käsipuu rippumas. Hõikan asjade omaniku ülespoole. Kostub kohutav kolin ja varsti ilmub naine üles. Paljajalu ja üleni porine. Küsin, et kas need on tema asjad. Olevat jah. Miskipärast ei soostu ta asju võtmast ning lahkumast. Hakkab hoopis nutma ja seletab midagi arusaamatut. Püüan teda rahustada ja viitan tungivalt leitud asjadele. Selle aja peale saabub juba ka naabrimees koeraga jalutamast ja ropendab eesti ning vene keeles nagu voorimees. Jätan nad omavahel vestlema ja poen tuppa varju. Naine on tähelepanelik. Mõne aja pärast püüab ta mu lukustatud ust lahti rebida. Ilmselt sümpatiseeris talle rahulik mina rohkem kui vihane naabrimees. Toimetan vaikselt korteris omi asju ja hoian kõrvad kikkis, et jägida, mis koridoris teoksil. Lõppude lõpuks kutsub naabrimees politsei, et tülikast naisest vabaneda. See on ikka lõbus, kuidas omasuguseid ei sallita...
