Eluveidrused

Läen hommikul enne tööle minekut Viru keskusest läbi, et maitsvat kohvi kaasa osta. Olen mõni aeg ainus klient leti ääres. Seejärel imbub ka teine klient sabasse. Mu hommikud on väga uimased ja mõttetegevus uitab alles kusagil irreaalsuse ning olemasoleva piirimail. Jään leti ääres unistama ning unustan ümbritseva sootuks. Mind toob reaalsusesse tagasi arusaam, et minu seljataga on keegi ja see keegi küsib mu käest vaiksel madalal meeshäälel suunates oma hääle otse mulle juustesse: „Tütarlaps, kas te olete õhtul vaba?” Esialgne mõte on, et see ei ole võimalik, see lihtsalt ei saa olla, et hommikul kell üheksa on mingi kiimas vanamees mu seljataga ja küsib minu õhtuste plaanide kohta. Tardun mõneks setmeks sekundiks. Igatahes kauemaks, kui minu temperament tavaliselt lubab ja mõtlen, mida ette võtta. Äsaks küünarnukiga otse sinna, kuhu vaja? Eiraks? Sõimaks? Seejärel otsustan siiski vaadata, milline see idioot välja näha võiks. Küll siis ka parim tegevus pähe kargab. Järgmisel hetkel tabab mind kergendustunne ning rõõm ühekorraga. Seal seisab minu endine ülemus, kes mind selle kõige peale kallistab.

Hommikuti ikka ei tohiks inimestega nii teha...

# posted by Alemana @ 23:07