Eluveidrused

Ärkan hommikul üles ja mõtlen enne jalule tõusmist tavapäraselt ees ootavatele päevaplaanidele. Esimese hooga ei meenu mitte ühtegi kohustust, ülesannet ega kokkulepet. Mõtlen veel kord. Ikka ei meenu. Äkki haarab mind veider paanika. Mul on koguaeg mitu rauda tules olnud, jään ajapuuduse tõttu tihti hiljaks ja nüüd äkki ei ole mitte midagi teha. Niuke mõttetu inimene justkui. Haaran kiirelt mobiili ja hakkan tuttavatele helistama, et plaane seada. Õnneks teisel katsel näkkab. Lepin kursaõega kokku, et lähen talle õhtul külla ning me kokkame sushit ja joome veini. Rahunen maha ja vedelen veel natuke voodis kuniks kõht tühjaks läheb. Siis lähen vedelen veel natuke voodis kuni kõht uuesti tühjaks läheb. No ja kui ma pärast seda ka veel veidi vedelen, siis peabki juba külla minema. Külas tuleb paari tunni pärast jube uni peale. Vedelemine väsitab kohutavalt.