Eluveidrused

Täna hommikul enne voodist välja tulemist jõuan vaid mõelda, et täna on väga pikk päev ja hakkan ennast korda seadma ning hommikust sööma. Kell 11 algab ETÕLi koosolek ning sellele järgnevad mitmed seminarid, milldeset viimasel assisteerin teiste õpetajate õpetamist. Kõige veidram seminaridest on kahtlemata barokktantsu puudutav. Olen oma elus igasugu veidrusi kaasa teinud, aga nii loogika-ja süsteemivabat asja pole ma varem pidanud oma kehal maha mängima. Louis XIV sai seltskondlikkusest ikka väga omamoodi aru, eriti seltskonnatantsust. Ma ütleks, et barokiajal oli tants tõsine töö. Loomulikult läheb seminariblokk üle ettenähtud aja ning mul jääb vaid 1 tund et süüa ja Sauele jõuda. Mõtlen, et hellitaks end õige hea söögiga selles raskes päevas ja maandun ühe hotelli restorani pehmel toolil. Mind teenindab väga kavala silmavaate ning avala naeratusega noormees. Tõmban kähku omale kelneri poolt soovitatud lillkapsa-sinihallitusjuustu supi rindu ning jään arvet ootama. Ei peagi kaua ootama, kui agar noormees juba saabubki. Kui avan arve kaaned, ootab mind seal vahel muuhulgas ka trükitud kaart-You look great! Sa oled fantastiline! ning kaardi tagaküljel käsitsi kirjutatud mobiili number koos mehe nimega. Hmm...Kui ma oleks reedesest sünnipäevast kirjeldatud filosoofeeriv sõber, siis ma ilmselt läheks küsiks kelnerite vahetuse vanemalt, et oi, kas teil on uus klienditoetusprogramm välja töötatud. Kuna ma aga olen kõigest mina ise, siis itsitan omaette, vaatan väljudes kelnerile kelmikalt sügavalt silma ja jätan hüvasti. Tippi ma loomulikult ei jäta. Igaljuhul on mul kuni Saueni naljakas, kuigi pean gaasile valu andma, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Pärast 11 tunnist pühapäevast tööpäeva suudan veel vaid mõelda, et homme on 13 tunnine tööpäev...