Eluveidrused

Istun teist päeva uues kontoris kabinetis. Milline rõõm. Samas on sellel ka esialgu harjumatu miinus. Ma ei näe enam kes kellega käib, ei kuule enam, kas kellelgi pea valutab või kes mida unes nägi. Peab hakkama uusi meetodeid aretama vist.

Päev algab väga ilusasti. Pika ja roosa roosiga. Sellele tuleb varsti lisa ja kõik kolleegid on mu vastu äärmiselt armastsväärsed. Kahjuks ei saa ma seda kõike väga kaua natudida, kuna töö tapab. Homme on kaks koolitust korraga, õnneks ühes kohas. Lisaks pean samal ajal olema ülikoolis värbamisüritusel, nagu ka täna. Saadan ühe koolituse materjalid trükki. Internet kaob ära. Uue kontori rõõmud. Jooksen vahepeal värbama. Meie presentatsioon läheb korraldajate tõttu untsu, sest bloki esimestel presenteerijatel lasti rääkida kahekordse aja ja meie, kui viimaste esinejate, ajaks olid kuulajad väsinud ning auditoorium jooksis suhteliselt tühjaks. Jagan ohtrate õnnitluskõnede vahel mõned broshüürid ja pastakad ning kablutan kontorisse tagasi, lootuses, et internet töötab ja saan teise koolituse materjalid trükki anda. Selleks ajaks olid need kolleegid, kes hommikul lilli ostma ei jõudnud, poes käinud ja õige rahvatulv alles algas. Avasime ka kingitud roosa vahuveini pudeli. Imelik, kuidas vahel mõni asi nii maitsev tunduda võib. Ilmselt sellepärast, et just nüüd ma seda juua ei tohiks. Lõpptulemusena trükiti koolitusmaterjale ilmselt poole ööni.

Viibin kontoris viimsete sekunditeni, haaran homse tarvis materjale kaasa, vaarun nendega autoni ja sõidan tantsu õpetama. Hilinen.

Lõbus sünnipäev.