Eluveidrused

Täna on mu ema sünnipäev. Hommikul, kui avan teleka, et alguses veidi voodis kosuda, kuulen, et öösel on jälle sõda olnud. No nii mõni kilomeeter minu kodust eemal...Õnneks ei tea mina sellest midagi. Imetlen meie politsei vaprust ja käitumist. Pole ju siinmail enne sellist olukorda olnud ja meite mehepojad nii hästi vastu hakkamas.

Ajan end poolest lõunast jalule. Vaja kinki ostma minna. Ema juba ammu luges mulle sõnad peale, et ma JÄLLE mingit lollust ei kingiks. Ta mõtles selle all eelmise aasta kinki, mis oli sanatooriumi kinkekaart, millest ta kunagi unistas. Aga siis selgus, et vanainimesel on ikka jube keeruline riidesse panna ja ennast kodust välja mullivanni vedida. Nüüd ma siis tean, et kui mullivanni ka enam ei taha, siis ma olen vana. Seekord ta tahtis mingit ravimit kingiks saada. Kõlas veidralt, aga soov on soov. Kui ma eile emale helistasin, ütles ta, et ei saanud tööle kooki kaasa küpsetada, kuna puuahju polnud vaja kütta ja nii jäigi kook tegemata. Et vot väike elektriahi on küll see, mida ta veel enne surma saada tahaks. Väga hea vihje. Saagu pliit.

Lähengi poodi ja valin välja miniahju koos kahe plaadiga. No juhuks kui gaas otsa saab, siis hea plaadil kardult keeta. Vaatan riiulil seda asjandust ja uurin kahtlevalt müüjalt, et ei tea, kui raske see kaadervärk ka olla võiks. Müüja soovitab mul käru muretseda, et siis ta paneb selle sinna kärru. Mõeldud tehtud. Nii kaua kui, müüja mulle pliiti otsib, lähen muretsen lilled. Lillepoes suudan kogu oma rahakotis leiduva sendimajanduse põrandale valada, kuna senditasku lukk oli lahti jäänud. Mõtlen, et oma pikkade küüntega korjan ma neid sente siin õhtuni ja kõik irvitavad, kuidas ma ühte neist veerand tundi püüan maast üles tõsta. Jätan kogu killavoori põrandale vedelema ja torman sireliokstega poest välja. Selleks ajaks on pliit juba kärru paigutatud. Maksan ära ja toimetan vastikult kiiva vedava käru parklasse autoni. Sellest jäävad käed veidi valusaks. Järgmine number on saada pliit kärust pagassi. Haaran jõuliselt pappkasti sangadest. Kostub kärin. Pappkast annab järele ja minu kaks küünt lendavad laias kaares parkla põrandale. Ühest küünest tilgub verd. Mõnus. Teatavasti viskan ma iseenese vere nägemisest enda juba varakult pikali, et kui minestan, siis ei kuku valusasti. Seekord trotsin loodusjõude ja tirin ähkides pliidi pagassi. Äärepealt poleks luuk kinni läinud, aga surun pliidi hoojooksuga nii kaugele kui saan ja lükkan luugi kinni. Vahel on ikka meest vaja...

Sõidan koju ja palun ema endale appi, et kink tuppa vedida. Momentselt algab hädaldamine, et ega ta siis sellepärast ahjust ei rääkinud ja üleüldse on see ju liiga suur. Tema tahtis hoopis väiksemat. Oh häda ja viletsus. Ei oska mina väikese vanainimese soovide järgi olla. Helistan maniküürijale ja lepin küünte parandamise aja kokku. Loodetavasti on haav selleks ajaks nii palju paranenud, et ma enam ei minesta.