Eluveidrused

Jõuan konverentsikeskusesse hommikul veidi peale kl 8-t. Algatuseks sätin valmis varem algava koolituse ja uurin võimalusi, kuidas järgmist ette valmistada saaks. Esimene koolitus algab peaaegu viperusteta (kui hilinevad üllatuskolleegid välja jätta) ja lähen vahepeal turgutavat hommikukohvi jooma. Kui olen poole tassi peal helistab koolitusel olev kolleeg ja teatab, et pilt kadus seinalt ära. Jooksen kiiruga kohale ja parandan vea. Õnneks ei olnud asi väga tõsine. Juba ongi aeg ka seal maal, et saan hakata teist koolitut üles sättima. Välismaised lektorid saabuvad viisaka ajavaruga ning on varmad abi pakkuma. Kui ka see üritus on käima lükatud, sõidan kiirelt ülikooli.

Meie boks on viimases tiivas, mida ma suured kastid süles ringi käies algatuseks üleski ei leidnud. Panen maha esimese kandami ning lähen teise järele. Olen eluaeg tassimist, ootamist ja triikimist vihanud. Pealegi pidin parkimiskoha saamiseks kümme minutit tiirutama ja sain koha mitte just väga lähedale. Ühesõnaga jõuan suhteliselt porisedes tagasi ja sätin ennast naeratama ning valmis küsimustele vastama. Esimene külastaja on eakam pruunis ülikonnas mees, kes haarab möödaminnes märkmiku ja kaob. Teine saabub suurema kotiga ning krabab kaks märkmikku, kaks pastakat, kolm kommi ja koab otsa vaatamata järgmise laua juurde. Pean kiirelt endaga aru, kas peaks säärastele ühtteist krõbedat ütlema. Vaatan, kuidas teised boksid käituvad. Pole midagi teha, klient on nii öelda kuningas ja nännikogujatel lastakse vabalt tegutseda. Enamik möödakäijaid kannavad dresse ja tosse ning vahivad juhmil pilgul meie firma silti. Kahe esimese tunni jooksul olen firmanännist välja tõstetud, kuid kasutegur senini null. Õnneks liiguvad hiljem ka mõned tõsiselt huvitatud inimesed, kellele tasub töökuulutused pihku pista. Kontrolliks vaatasin, et ka meie konkurendil ei lähe suurt paremini. Paar boksi edasi värbab üks kinnisvara firma. Neid on palju, neil on miljon flaierit ja nad jagavad neid valju lärmi saatel valimatult kõigile. Vaatan neid ja mõtlen, kuidas saab ühes firmas koos töötada nii kentsaka välimusega kolm meest korraga. Koledad kui öö, kuid üliseltskondlikud ja lõbusad. Lisaks kõigele tervitab üks neist mind sõbralikult. Ei saa salata, ta tundub tuttav, aga kust...

Kontoris tagasi olles teen ettepaneku järgmisel aastal sama üritust enam mitte külastada, juhul kui organiseerijad muudatusi ei tee. Loen kiirelt läbi emailid ning tõttan tantsu õpetama. Umbes kella üheksa paiku õhtul tekib tunne, et see päev ei lõpe iialgi. Poolteist tundi hiljem avan lõpuks koduukse. 14h tõsist tööd...