Eluveidrused

Hommik algab raskelt. Olen viimaste päevade tambist ikka veel veidi uimane. Esimene pool päevast on erinevad koosolekud. Viimane neist suvepäevade organiseerimise teemal. Paneme paika päevakava ning saan enda valdusesse majutuse joonised. Varsti läheb lahti...300 inimest on vaja ilma paanikata ja probleemideta ära majutada. Kusjuures osades tubades on kaheinimese voodid. Ma ei hakka parem ette spekuleerima, mis kõik halvasti olla võib. No näiteks voodilinal on rukkilille pilt, aga parem oleks pardipilt vms.

Pärast koosolekuid tunnen end kuidagi veidralt. Pistan kraadiklaasi alla. Neetud, mul on palavik ja õhtuks on külalised kutsutud. Kontorist on kõik ravimid otsas. Lähen lõuna ajal maniküüri ja ostan palaviku alandaja. Enestunne on endiselt halb ja kogu töö on koosolekute tõttu tegemata. Samas läheb üks kolleeg tänasest puhkusele, kes tahab mulle ette infot jagada. Tunnen ennast tupikusse aetuna. Tuju ei ole mingisugust. Saan töölt lahti tund hiljem, kui algselt plaanisin. Lähen kõrvalasuvasse vanasse tuttavasse Liviko poodi ja shoppan nii palju alkoholi, kui kanda jaksan. Teatavasti on sealt ostes alkohol tunduvalt soodsam. Just siis, kui maksmise aeg käes, mu selja taga on järjekod ning kõik mu kümme sõrme erinevate tegevustega hõivatud, heliseb mobiil. Sooritan kujundliigutusi ja küürutusi ning püüan mobiilile vastata.

Sel aastal on esimest korda selline sünnipäev, kuhu ma ei saa aja nappuse tõttu ise süüa valmistada. Osad olid jube ette pettunud. Mina kaasa arvatud. Tellisin seekord kogu kupatuse Selverist. Kätte saamise ajaks märkisin kl 18.00. Just sel ajal jõuan alles koju ja hakkan ennast korda tegema. Palavikust veidi jõuetuna võtab see veidi rohkem aega kui tavaliselt. Õnneks saabus üks sõber varem linna ja oli valmis mulle transporttööliseks appi tulema. Astume Selveri uksest sisse pool tundi enne sünnipäeva algust. Maandume algatuseks infoleti ääres, kus meist enne välja ei tehta, kui me neiu nina all lehvitame ja möirgame. See suunab meid edasi lihaleti äärde. Võtame järjekorra numbri. Ooteajal jooksen kui Väike-Aatomik mööda Selverit ringi ning kraban kokku ühekordseid nõusid, hapukurke ja seda osa alkoholist, mida ennist ära tarida ei jaksanud. Põrand on kohutavalt libe ja ma uisutan oma poolemeetriste kontsade otsas ning minikleidis ringi kuus pudelit viina süles. Mu sõber ei ole ainus, kes minu üle naerab. Veerand tundi enne peo algust saabub meie järjekord. Ootame. Ootame veel natuke. Ja siis veel veidi. Viisteist numbrit hiljem saabub mu tellimus kõrge torni näol, mis asetatud ostukärule. Ma ei taha teada, mis oleks saanud, kui ma oleks siin üksi olnud. Suundume tornkäru ja puupüsti täis kärudega kassasse. Tornile anti lisaks kaasa A4 paber, kuhu on kleebitud erinevad sildid triipkoodidega. Esitan selle kassapidajale. See vaatab meid väga ehmunud näoga ja jookseb abi järele. Esimesed külalised, kes on viisakalt hilinenud, helistavad ja küsivad, et kas vastab tõele, et mind kohal pole. Kahjuks pean kinnitama nende kahtlusi. Kuniks kassapidaja suudab ometi kord kogu kraami kassast läbi lüüa (selgus, et see oli õpilane) ja meie kogu selle kupatuse autosse serveerida, on kell juba lootusetult palju. Lisaks kõigele tuleb mulle meelde, et unustasin maha kodupuskari, mille talvepäevadelt võitsin. Kiire tiir kodust läbi ja pool tundi pärast õiget aega jõuan lõpuks kohale. Enamus külalisi on juba peol ja esimesed juba mullivanniski.

Edasi läheb kõik enam vähem ootuspäraselt. Välja arvatud see, et siiski ütlevad mõned külalised liiga hilja, et nad ei tule ning sööki ja jooki jääb ropult üle. Pidu lõpeb Bonnie&Clyde’s kui turvamees meid juba teist korda välja viskama tuleb.