Eluveidrused

Täna toimub meie firma suvepäevadeks koondatud isetegevusliku muusikalise kollektiivi proov. Kohale tuleb üle 15 inimese, sealhulgas kolm firma bossi.

Dirigent teeb väikese sissejuhatuse, palub meil istuda häälerühmadesse nii, nagu me arvame oma häälel ulatuma, jagab kätte noodid ja palub meil veidi hääleharjutusi teha, et kuulda, kas meist üldsegi asja saab. Lööb helihargiga vastu pead, annab kätte häälikud ja helikõrguse. Järgmisel hetkel kostub midagi sellist, mida võib kuulda karjamaalt või laudast. Teeme teise katse. See on juba veidi parem, kuid üsna jõuetu. Dirigent ei jäta jonni. Julgustab meid takka ja annab järgmisi häälikuid ning kõrgusi. Lõpuks hakkab juba kõlama. Peaaegu nagu päris. Seejärel võtame laulda esimese zulu rahvalaulu. Selgub, et sopraneid on vähe, alte palju, tenoreid on üks ja ülejäänud bassid. Peame ümber grupeeruma. Mina, kes ma viimati laulsin keskkooli naiskooris teist alti, poen sopranitele külje alla. Õnneks ei ole helistik teab mis kõrgmägedes. Edasi on vaja ületada kaks raskust- veerida zulu keelt ning jälgida meloodiat, kus on üks koht, millele ma kuidagi pihta saada ei taha. Alguses on tunne, et tähed on suvaliselt ritta seatud. Igatahes ei kostu need reaalselt eksisteerivate sõnadena. Pärast hakkab kõrv ja keel juba harjuma ning painduma. Ka see üks koht meloodias hakkab tunduma loogilisena. Pool tundi pärast proovi algust on esimene neljarealine salm juba selge. Sel hetkel pean mina lahkuma tantsutundi.

Väga lõbus lõpp tööpäevale. Proov oli produktiivne ja naljakas. Järgmine kogunemine on nädala pärast. Peaks hakkama sõnu pähe õppima. Ega see ei ole ju ainus laul, mida esitame. Lisaks on vaja selgeks saada bongode partiid ja mõned tantsusammud. Nagu mingi muusikal, ma ei või.

# posted by Alemana @ 12:43