Eluveidrused

Õhtul avastan oma auto päevasadust tekkinud suurest muda –ja veelombist. Kõnnin ümber auto ja ei suuda mõista, kuidas peaksin autole lähenema, et ei peaks põlvini vees olema. Mõtlen juba mitmendat korda, et peaks parkla välja vahetama. Esiteks on parkla ise kuumaastikul ehk sügavate aukude ja suurte mügarikega, teiseks käib teel parklast kontorisse äge ehitustegevus, mis ilmselgelt ei lõpe paari kuu pärast. Iga kord, kui kontorisse jõuan on kinganinad mustad ja jalad välja väänatud kontsadega klibul ja aukudes kõndimisest. Lisaks on autos juhipoolne matt koguaeg tsemenditolmune. Vastik-vastik-vastik!

Pärast viimast tantsutundi sel hoojala (hõissaaa,jeeeee) lobisen ühega reisikaaslastest msnis. Hakkan vaikselt kaasavõetavaid asju nähtavasse kohta kokku koondama. Algatuseks mobiili laadija, plaastrid jalgadele tekkivate villide tarbeks, vihmakile, mõned peavalu rohud, pohmarohi, bussipiletid Lätti sõiduks ning pass. Mu reisikaaslane leiab lõpuks netist asjaliku lingi Ateena kohta. Mina surfan esimese asjana ööelu lehekülgedel, tema ekskursioonide lehtedel. Arutame veidi vedelike kaasamise teemadel. Mina meenutan oma kurba kogemust Iirimaalt tagasilennul, kus ma tahtsin sõbranna mehele tuua ehedat Guinessi purgis. Kui reisiks laenatud kohver pärast lendu minuni jõudis, tilkus see üleni Guinessist ja haises. Nii ma siis jalutasin hommikul kell kuus pealinna tänavail ja haisesin nagu joodik. Siis õpime selgeks esimesed kreeka keelsed sõnad- krasi (vein) ja xenodoxeio (hotell) ning püüame meelde jätta hotelli nime Zappion. Veel luuran veidi EMT lehel, kust saan infot, et kõneminuti hind on 16 krooni, vastuvõetava kõne minutihind 6.50 kr. Raudselt helistab seal olles jälle mõni reklaamiagent, kes üritab mingit mõttetut ajakirja pähe määrida.

Reisini on veel kolm päeva.