Eluveidrused

Lähen varem tööle. Pean veel viimased koosolekud ning tõmban mõned lahtised otsad koomale. Söön lõunat oma lemmikkolleegiga ja sõidan kiirelt optikapoest läbi, et osta ühekordsed läätsed (et ikka saaks päikseprille ereda päikese varjamiseks kanda). Teel poest autosse saan kõne oma ülemuselt, kes loeb peale viimased sõnad, et ma oleks ettevaatlik liikluses, vee joomisega ja üldises plaanis ka. Nii armas. Korjan autosse oma reisikaaslase (edaspidi K) ja kiirustame Pärnu suunas. Sõit sujub kenasti ja jõuliselt. Jõuame isegi mõneks minutiks mu ema töö juurest läbi hüpata ja head aega öelda. Jätan auto koduhoovi ja sammume reisikohvrite rataste kõrina saatel bussijaama. Bussijuht tundub olevat kurt või tumm, igaljuhul ei reageeri ta ei tervitusele ega küsimusele, kas jõuan veel putkast vett osta. Kui kell näitab väljasõidu aega, tõuseb bussijuht püsti ja läheb suitsule. Umbes viis minutit hiljem tuleb ta bussi ja kontrollib olukorda. Isegi vestleb mõne sõna reisijatega, seda siis vene keeles. Mida oligi tarvis tõestada.Teel Läti poole vestleme usinalt omavahel reisikaaslasega, eelkõige muidugi ühistest tuttavatest. Esimene peatus on piiril, teine Ainazhis. Bussijuht lubab kümneminutilist jalasirutamist. Meil Läti raha kaasas pole ja seetõttu ei saa me lähimasse putkasse shoppama minna. Peesitame veidi päikese käes ja kobime bussi ära, sest ega see kümme minutit teab mis pikk aeg polegi. Unustame ennast taas lobisema, kuniks virgume, et me ikka veel ei sõida. Bussijuht teeb juba teab mitmendat suitsu, pausi algusest on möödas vähemalt pool tundi, aga tundub, et tal pole kiiret kuhugi. Lõpuks, umbes pärast 45 minutitilist pausi, asub juht taas rooli. Ei peagi kaua ootama, uus paus on juba Salacgrivas. Seekord õnneks vaid reisjate pealekorjeks. No ja kolm ja pool tundi Pärnust hiljem olemegi Riias. Ma ei mäletanudki, et see vahemaa nii kuradi pikk olla võiks. Saan sõnumi, et meile tuleb vastu Läti kolleegi (edaspidi B) vend koos viimase kiilaka sõbraga. Õnneks olin ma seda venda korraks umbes kuu varem näinud. Seega pean silmad kiivalt ja vilavalt lahti hoidma, et õiget paari noormehi ära tunda. Ootame mõned minutid ja seejärel juba lubatud mehed saabuvadki. Vabandavad, et autot ei saanud ja veavad meid trammi peale. B tervitab meid koos oma tütrega juba aknal. Siseneme neljatoalisse korterisse, kus elab koos neli põlvkonda. Tõsi küll, vend aetakse ööseks kodust välja, et külalised ööbida saaks. Pereema kostitab meid keedukartulite ning –viineritega. Pärast sööki külastame poodi, kuna B tahtis veel viimaseid asju kaasa osta ja ühtlasi plaanime ühtteist mõnusat jooki korterisse osta. Siin tekivadki meie esimesed lahkhelid. Üks ei joo veini, mida teised kaks eelistavad, teine ei joo punast veini, mida kolmas eelistab, kolmas ei joo shampust ja esimene joob Malibud, mida teine ei joo. Segane lugu. Lõpuks ostab igaüks oma joogi, mina ja K ostame veel perele tänutäheks tordi ja läheme korterisse tagasi. Veedame eheda naisteõhtu lobisedes vaheldumisi vene ja inglise keeles köögilaua taga poole hommikuni. Kellelegi meist oli kahe kõrva vahele jäänud, et lennuk väljub kl 11 hommikul, miinus 2 tundi varem lennujaamas, miinus sättimisaeg ja leiame, et äratuskell peab helisema kl 7. Mõeldud, tehtud.