Eluveidrused

Ärkame erutusest, aga võibolla ka vanaisa toast kostvatest hullamishelidest, veidi enne kella helisemist ja vedeleme mõni hetk niisama. Siis juba ärkab B ja hakkab ennast sättima ning hommikueinet valmistama. Kui B lõpuks ka piletid kõigile meile kätte jagab, selgub, et lennuk väljub kl 11.40...Me oleks saanud ju tervelt 40 minutit kauem magada!! Igatahes on ilm imeilus. Sirelid ja kastanid õitsevad, mis Eestis on veel pungades, loodus lõhnab nagu muinasjutt ja me oleme valmis kõikideks seiklusteks, mis meid ees ootavad. Sõidame taksoga lennujaama, veedame aega poodides, loeme veel veidi raamatuid Kreeka kohta ja juba astumegi südame põksudes lennukisse. Lend algab rahulikult. Pakutakse osta kalleid ja mittemaitsvaid sandwiche. Umbes poolel teel palutakse meil sulgeda turvavööd, kuna on loota turbulentsi. K, kes on väga palju lennanud, avaldab asja üle sügavat imestust. Ilmselt on tulemas midagi väga koledat, sest ta pole kunagi varem kuulnud, et turbulentsi eel hoiatus antaks. Olen ausalt öeldes endast täiesti väljas, kuna ma olen ju väga kehv sõitja ja südame pahaks minek on käkitegu. Ootame ja ootame ja ootame. Õnneks ei juhtunud midagi. Kolm ja pool tundi pärast õhku tõusmist hakkama lõpuks ometi maanduma. Vaade lennuki aknast ei näita ühtegi päikesekiirt. Pigem võib aimata vihmapiisku ja udu. Maandumine võtab lubatust kauem aega. Ja siis see tulebki. Lennuk rapub ja loksub väga ebamugavalt, tervist seltsimees turbulents. Kümmekond minutit graafikujärgselt hiljem maandume lõpuks õnnelikult ...vihmases Ateenas. Mis see siis nüüd olgu-me tulime päikselisest Riiast vihmasesse Ateenasse? Nii see just ongi. Sõidame mossitades bussiga lennujaama hoonesse. Otsime välja vihmakeebid ja läheme bussi- või metroopileti otsingutele. Küsin ühelt maailma suurimatelt (loe pungis) silmadega kreeklannalt õiget teed. Kõik on imelihtne, on vaja vaid minna lennujaama hoonest välja ja kiigata paremale, kus ongi putka. Selgub, et buss läheb umbes kolme minuti pärast, kiire metroo aga alles poole tunni pärast. Selge, valime aeglase bussi ja tarime oma kompsud sisse. Bussil on ka esimesed tõmmud meelad mehed, kes teevad kõike, et blondide tähelepanu võita. Teel Ateenasse näeme üllatus-üllatus Ikea poodi, apelsini- aga võibolla ka mandariinipuid, oliivipuid ning tohutul hulgal halle kivimaju. Veidi rohkem kui tund ja olemegi Sintagmal. Edasi on vaja sõita trolliga. Kõnnime veidi hajameelselt siia-sinna ning leiame trammipeatuse. Kõnetan müüjanäitsikut ja küsin, kus suunas Zappeion asub, et teaks, millises suunas sõitma peab. Ostame piletid. Igaks juhuks küsin ka veel, et kus trollipeatus on, mille peale näitsik ütleb, et trollidest ei tea ta midagi. Kui me nüüd pileteid veidi lähemalt uurime, siis võime kreeka tähtedest välja veerida sõna tramm. Vat nii. Neil on iga transpordi liigi jaoks omad putkad ja omad piletid. Läheme siis trollipiletiputka otsinguile. Õnneks ei asu seegi kaugel. Lunastame omale trollipiletid. Igaks juhuks uurib B kaarti appi võttes kõvera ninaga, piipu popsutavalt onult, kus see Zappeion ikka siis on. Selgub, et täitsa selle pargi nuka taga. Ühesõnaga, meil on kaks mõttetut piletit. Ei häda, küll me need ära tarbime. Jalutame rahvuspargi nukani ja meie ees avaneb müstiline vaade. Lillade õitega puudest palistatud plats, mille vasakul äärel on sammastega Zappeion, otse ees mägi ning paremal purskaev. Avame oma fotode accounti. Jalutame edasi. Ühel spordiplatsil näeme suurt maskotti, mis on poisi kujuga. Edasi on plats suurte Vodafoni logodega atribuutidega. Muusika ja möll. Me ei süvene esialgu väga. Tahame leida kiiresti hotelli, et oma kompsudest vabaneda. Meie hotell on väga vaiksel hoovitänaval kesklinnas. Meid juhatatakse liftiga ükshaaval (kuna lift on NII väike) kolmandale korrusele. Tegelikult tundub, et ka neil on säärane korruste süsteem, nagu Inglismaal, et alumine on ground floor ja alles siis algavad numbrid. Meie tuba on väga väike, üks kahene voodi ja üks ühene voodi ning wc-vannituba. Seinad tumepunased ning roosad. Asjale annab vürtsi rippuvate punaste kivikestega küünlakujuliste lambikestega lühter ning sarnased kohtvalgustid, mille valguse tugevust saab reguleerida väga romantilisest kuni väga eredani. Otsustame K-ga ühte voodisse heita, ikkagi üks rahvus. Kohad leitud, kotid nurka ja välja sööma. Jalutame Sintagmale tagasi ning tuiame peamistel turismi ja shopingu tänavatel. Meid hämmastab kingapoodide rikkus ning viis kingade eksponeerimiseks. Kõik jalanõud on koondatud vaateaknale. Jääb mulje, et seal on tohutu kogus kingi, aga kui poodi sisse vaadata, siis märkad, et seal ei ole ühtegi riiulit. Mõistatuseks jääb muidugi, kuidas anda müüjale märku, millist neist kingadest sa just osta tahaks. Näeme mitmeid peeni ja kalleid söögikohti. Lõpuks jääme seisma ühe odavama ees ja kohe kõnetab meid üks üks kreeklane, kes soovitab tungivalt sisse astuda. Koha nimi on Quick Pita. Tuleb välja, et igal söögikohal on palgatud oma „sisse tarija”. Menüüd meile ei anta, ettekandja vuristab ette, mida neil pakkuda on. Ilmselt küll enda valitud paladest. Mina ja K võtame oma esimesed Kreeka salatid, lisaks võtame kebabiga pitad. B tahab salati asemel friikaid. Eks see üks kohalik McDonalds ole. Veider on muidugi see, et kohalikele antakse menüü. Meie selja taga on tohutu plasma teler, millele üks teenindaajatest püüab pilti ette manada. Kui tal õnnestub sinna valjuhäälne jalka ette saada rahuneb ta silmnähtavalt. Peab ütlema, et mina muutun silmnähtavalt närviliseks, sest mulle ei meeldi müras süüa, pealegi tahaks omavahel vestelda. Kui meil pika tähelepanu püüdmise peale õnnestub arvet küsida, tuuakse meile üks kreeka keelne lipik. K, kes töötab ka audiitorina võtab kätte pliiatsi ja koondab kokku kogu oma loogilise mõtlemise ning jagab arve kolmeks. See õnnestub tal suurepäraselt. Õues hakkas jälle sadama. Kohtame tõmmusid mehi (et mitte öelda neegreid), kes püüavad parseldada vihmavarje. Kaval plaan. Otsustame võtta paar õhtust drinki ja maandume suvalisse pubisse. Mina tellin caipirinha, K mojito ning B miski magusa kokteili. Kõigepealt tuuakse meile kõigile klaas vett. Alguses jääb mulje, nagu keegi oleks meile vett välja käristanud, aga aja möödudes taipame, et nii see Kreekas just käibki. Ainus häda, et vesi on kloori maistega ja juua ei kõlba. Saame omad kokteilid, lisaks kausikese chipse ja arve. Arve kohene toomine on üllatav, jääb mulje, et ta ei taheta, et me teiseks joogiks jääme. Hämmastavalt ei flirdi baarmen meiega üldse. Minu caipirinha maitseb huvitavalt soolane. Ei ole halb, aga ei ole ka see, mida ma lootsin saada. Baaris on väga hea muusika, täpselt minu maitse. Mida rohkem me seal istume, seda selgemaks meile saab, et baarmenil oli tõsine põhjus meiega mitteflirtimiseks-ta on pesueht gei. Puusanõksud, heledahäälne laul ning sügavad silmavaated meestele ei lase asjast kahtepidi aru saada. Külastan ka kohalikku kempsu. Seal on unisex kemps, mille uks ei käi lukku. Huvitav kogemus hoida ühte jalga ukse taga ja samal ajal upitada end poti kohale. Kui keegi oleks samal ajal soovinud käimlat külastada, oleks ilmselt ühe minu tegevuse kvaliteet kannatanud-et kas jalg poleks suutnud survele vastu panna või siis oleks selle teise tegevusega ühtteist juhtunud suure ehmatusega. Joome kokteilid ära ja läheme tänavale. Sadu on väga tugev. Katuse ääre alt välja minna ei kannata. Tuiame veidi ringi ja jääme ühes kohas mõttepausile, mida edasi teha. Kohe on ka vihmavarju mees kohal. Seletan talle kokteililõbusalt, et vaata, mina olen kui seen, tahan vihma käes kasvada. Mees vaatab mind eriti juhmil pilgul ja läheb siis vaikselt minema. K arvab, et nüüd läks mees kindlasti mulle „neid seeni” tooma...Teagi ju, kas Kreeka metsades üldse seeni kasvab. Edaspidi peab naljadega ettevaatlik olema. Igatahes on meil omavahel väga naljakas. Külastame veel ühte pubi ja tellime samad joogid. Seekord saan gaasilise ja soolase caipirinha. Kohustuslik vesi ja pähklid loomulikult ka. Kokteilid on väga kallid, keskmiselt 8 EUR tükk. Ja arve kohe toomine on ka Kreeka komme. Pärast paari tundi lippame läbi jätkuva vihma hotelli tagasi.