Eluveidrused

Tänaseks on meile selgeks saanud, et Ateena liikluses ei ole mingeid reegleid. Kõige tähtsamad on baigijuhid, kes ristpistlevad kiivrita ja vahel ka kolmekesi korraga rattal kust saavad, on esimesed ja viimased, kes valgusfoori alt läbi lipsavad ning ei lase jalakäijaid üle tee isegi siis, kui viimastel on roheline tuli. Tähtsuselt teisel kohal on kõik ülejäänud autod. Üldiselt on liikvel enamuses odavad väikeautod. Ilmselt seetõttu, et üsna varsti on mõni mõlk küljes. Parkiminegi on siin nagu kiimas koertel nina tagumikus kinni. Ei mina mõista, kas neil on lisavarustuses autodel tiivad või. Autod signaalitavad pidevalt. Siis, kui eesolev auto ei hakka liikuma juba punase tule veel viimase hetke põlemisel fooris. Siis, kui keegi ette keerab ehk võiks öelda, et koguaeg. Siis kui mõni viisakam tahab rida vahetada ja ei viitsi suunda sisse panna vaid teeb laisa käeviske keeratavas suunas. Siis, kui juht keerab märgi alt sisse. Siis, kui juht näeb pandavat tshikki. Kõige viimasel kohal on loodusõnnetused ehk jalakäijad, kes on liikluses mõttetu puru ja isegi ilu, mis eelnevalt on saanud ülistavaid hõiskeid, ei ole vabapääsmeks ülekäigu rajal. Ühesõnaga meie algne plaan rentida auto ja sõita veidi Ateena ümbruses hääbub juba eos, sest keegi meist ei soovi säärases liikluses autot juhtida. Teiseks on selgunud, et hingamisega on siinmail keeruline. Õhus on tohutu kogus niiskust ja ilmselt lisandub sellele ka kogu autodest tulenev heitgaas. Päris rõhuv olemine.Ja veel on selge, et kreeklased suitsetavad kohutavalt palju ja ükskõik kus. Isegi kingapoes, kui jalanõusid jalga proovivad.

Päevaplaaniks on Akropoli külastus. Hommikusöögiks kõnnime uuesti Koloniakile, et süüa Everesti nimelises kiirsöögikohas. Kallimad suured sandwich’id maksavad veidi üle 3 EURi. Väga maitsva ja suure valikuga koht. Ilm on poolpilves ja jahe. Sõidame eile lunastatud ekskursioonibussi piletiga paar peatust trollis. Ega me eriti ei süvenenud, kuhu see troll viib. Soovisime vaid ühe peatuse edasi sõita, kuid troll eirab järjekindlalt nii mõndagi peatust ja lõpuks pääseme välja sootuks mujal, kus plaanisime. Ilmselt oleks pidanud stop nuppu pressima. Mul on sularaha kriis ja võtan ette sularahaautomaadi. Kui üritan oma pangakaarti kotist kätte saada, suudan koti luku ära lõhkuda nii, et luku tila eemaldub ja lukk kiilub vihmakile ning koti voodri vahele kinni. Vihastan. Kui ma ei peaks seda idiootset vihmakile iga päev kaasas tarima, oleks mu kott praegu terve. Lisaks sellele selgub, et mu pangaarvel on mõttetud paarsada Eesti krooni. Õnneks on mul küll krediitkaart, kuid see tähendab taas nõiaringi, kus palgapäeval käib pank vaakumisse tõmbava tolmuimejaga üle mu arve. Nõme päev!

Läheme bussipeatusse ekskursiooni bussi ootama, et Akropolile tasuta lähemale sõita. Bussipeatuse taga käib äge mängurlus. Me küll ei näe, mis seal täpselt sünnib, aga ilmselt on tegu sõrmkübarate ja selle alla peidetavate täringute mänguga. Üks noormees ootab väga närviliselt bussi. Itsitame omavahel, et me ei peagi minema bussile viipama, kutt on piisavalt agar, et teeb seda meie eest niigi. Ühel hetkel on kutt ja mängurluse laud koos meestega kadunud kui maa alla. Välgukiirusel. Mõistsime, et kutt ei oodanud mitte bussi, vaid jälgis politsei liikumist. Siseneme bussi ja sõidame rahulikult kogu tiiru uuesti läbi, kuna Akropol on siit poolt minnes üks viimaseid peatusi. Bussis on hea soe ja rahulik olla. Kui me sihtkohas väljume tervitab meid päris karm leitsak. Ilm tundub olevat kui tite tagumik, iial ei tea, mis järgmiseks tuleb. K’l tekib esimene kahjustus-vill jalal, mis nõuab kiiret esmaabi, enne kui asi hulluks läheb. Plaastrid orgunnitud, seame sammud mäe otsa. Teel püütakse meile müüa kõikvõimalikku Kreeka kraami. Üks rahvariietes mees seisab puude all. Kui teda pildistada püüan, saab mees kole pahaseks, vehib ja näitab sõrmi üksteise vastu hõõrudes, et teda saab pildistada vaid raha eest. Ronime esialgu nii kõrgele, kuhu tasuta saab. Künka otsast avaneb imeline vaade poolele linnale. Zoomin oma uue fotokaga erinevaid põnevaid maju pildistada. Super vaade. Imeline. Jääb vaid mõelda, et öösel on see kõik ilmselt veel poole ilusam. B tahab kindlasti Akropoli juures ka ära käia. Mina ja K peame 12 EURist piletit liiga kalliks ja jääme sinnasamasse ringi tuiama. Ostame omale jäämahla ja peesitame. Tunnen esimest korda sügavat rahu hinge tungimas. Ei tea, kas sellepärast, et ilm on lõpuks ometi päikseline või sellepärast, et oleme eestlased omaette. Kiiret pole kuhugi ja seega laiskleme mõnuga. Üks lopsaka kübaraga itaallanna on rentinud endale hobukaariku ja möödub meist elegantselt lehvitades ning itaalia keelseid kaunissõnu pillates. Nagu filmis. Järgneb mõnetine seiklus. Pidime B’le, kes end topograafiliseks idioodiks nimetab, sõnumite teel selgeks tegema, mitmendast teest ümber nurga ja millise põõsa taga me oleme. Tal ei õnnestugi meid leida. Meie leiame tema. Kolame veel mäe jalamil ringi. Näeme muuhulgas sidrunipuud. Jõuame kaks korda erinevatesse tupikutesse ja otsustame kindluse mõttes algsesse punkti tagasi jalutada. Teel viimasesse tupikusse möödume ühest tavernast, mis on uljastest meestest pungil. Nii mõnigi keerab oma kaela kahekorra, kui neist möödume. Nüüd siis peame sellest kohast uuesti läbi minema. Ühest laudkonnast tõuseb püsti tumedat verd mees (ilmselt itaallane) ja palub pikkade blondide juustega K’l tema laudkonnast pilti teha. Kui pilt tehtud, rabab fotoka käest ja lükkab K pildile, seejärel viipab meid ka lähemale. Rõõmus B ja kahtlev mina nihkume lähemale ja laseme endid pildistada. Hea rahateenimise võimalus, kuid jätame seekord siiski businessi katki. Teel mäest alla sebib B endale Serbia kuti. Osav. Päike kõrvetab mõnuga. Võtame suuna hotellile. Ühtäkki oleme kusagil mujal. Võtame suure kaardi lahti ja hakkame uurima, kus me oleme. Juba seisab abivalmis keskealine Kreeka mees abivalmilt meie kõrval ja mainib, et naljatledes, et tema teejuhatamise abi on puhta tasuta. Tore mees.

Puhkame hotellis veidi, kuniks B tuttav kreeklane meiega kohtuma pidi, et Ateena randa näidata. Selleks peame paar peatust metrooga sõitma. Olen filmidest näinud ja ainsana, tol ajal veel Leningradis, kogenud, et metrood on ühed võikad kohad. Tulvil kahtlast kontingenti ja räpasust. Ateena metroo on aga sootuks midagi muud. Kaunis, puhas, kreekapäraste reljeefsete maalingutega seintel. Kohtume D’ga, kes viib oma Alfa Romeoga kolm graatsiat randa romantikale. Merevesi (tegelikult küll ookean) on veidi teist värvi, heledam ja rohekam kui Eestis. Kindlasti mitte türkiissinine, nagu mõnel pildil näha võib. Jahid on kahjuks kõik veest väljas, seega jääb see osa meil nautimata. Kõnnitee äärt palistavad ühelt poolt kreekapärased kaunid pingid, teiselt poolt ananassjad palmid. Õhk on veel rõskem, kui linnas ja kui peatume välikohvikus, on olemine suisa jahe. Tavaliselt, kui suviti Pärnus õhtul rannaäärses kohvikus olnud olen, siis on üheks komponendiks kindlasti päevitusest õhetav keha. Tunnen praegu selle tunde järgi puudust. Siis oleks nagu päris. B oleks D’ga veel tahtnud flirtida, kuid meil on K’ga juba üsna ebamugav, igav ja külm. Teeme vihjeid lahkumise kohta. Õnneks on ka neil jahe me läheme linna tagasi. Riietame ennast hotellis soojemalt riidesse. B läheb serblasega õhtust sööma ja mina K’ga. Tuiame uuesti Koloniakile. Ühes pargis mängib orkester muhedat jazzu. Jällegi minu cup of tea. Naudime veidi muusikat ning läheme sööme mõnusad pastad. Minul on jalad käimisest täiesti läbi. Esiteks ma pole harjunud madala kontsaga käima, teiseks on käidud ikka jube palju ühe kontoriroti kohta ja kolmandaks on mul jalad tantsimisest nagunii omadega õhtul. Lisaks kergele paistetusele labajalas valutab tuliste juttidena mingi imeline kont ja sääred oleks nagu lühemaks jäänud. Kuna oleme K’ga nö poissmehed, on jube tahtmine pidutseda. Jalutame veel ringi ja otsime kõikvõimalikke kohti, kuhu jääda kas dringile või tantsule. Lisaks on suur tahtmine näha lõpuks ka kreeklasi endid. Turistidest on villand. Jõuame suure ringiga õnnetult uuesti Zappeioni juurde välja ja peame selle trepil enne lühikese tee lõppu jalgadele puhkust andma. Oleme juba tükk aega treppi soojendanud ja valgustatud purskkaevu imetlenud, kui alles nüüd märkame, et veidi eemalt kostub peomelu. Meis tekib väike lootusesäde. Läheme luurama. Avastame üsna põõsaste seest väga armsa ja hubase poolenisti avatud õhuga ööklubi. Tormame oma plätudega sealt välja hotelli poole, et paistes jalgade otsa kontsadega kingad vedada ning peenemad ürbid üll panna. Jee, lõpuks ometi pidu!

Võtame oma dringid ja jääme olukorda uurima. Ega meil kaua jõude olla ei lasta. Esiteks on purupurjus britid jaol ja kui neist lahti saame järgnevad umbes samas joobeastmes portugaallased. Enamik teleülekande tegelased, kes siia jalgpalli jahile tulnud. Kõik on ühte kasvu, umbes 1,65m või nii. Kui mõneks ajaks rahu saame ja ringi vaatame, saame aru, et oleme jõudnud kreeka jumalate kotta. Siin nad siis töötavadki. Pikad. Sirged. Tumedad. Lihastes. Valgesse hästi keha aimata laskvaisse rõivaisse pandud. Vahime K’ga kõiki neid teenindajaid, kes sinna kui ühe mõõdupuuga valitud on ilmselt kaugelt vaadates umbes sama pilguga, kui enne linnas meid vahiti. Ma pole enne ühes kohas korraga nii palju võrratuid mehi näinudki. Vaatamata sellele, et me neid jultunult tatt ripakil vahime, ei tee ükski neist meist välja. Ega töö ajal vist pole lubatud ka eraasjadega tegeleda. Või on tegemist geidega? Aga siiski. Varsti on üks neist kolme tekiilaga meie juures-kaks meile, üks endale. Väga kaval ja lihtne avalöök. Nii me siis vadistame Georgiga õhtu otsa. Vahepeal käivad tüütud portugaallased meid segamas suure kannu pina coladaga, kuhu peoga kõrsi puistatud on ja käsivad meil kõigil korraga sealt juua. Kuigi ma seisan Georgiga kõrvuti, oleks saanud põsed koos ühest kannust juua, kohmetun viimasel hetkel ja itsitan niisama kõrval. Uurin, kuidas ühe teenindaja elu Kreekas välja näeb. Kell 11 õhtul avatakse klubi ja suletakse umbes kell neli olenevalt rahva hulgast. Seejärel minnakse edasi kuhugi mujale pidusse kuni kella kaheksani hommikul. Seejärel magatakse poole lõunani. Siis käiakse ujumas ja jõutrennis, puhatakse ning jälle tööle.

Klubi sulgemise aeg saabub nii ruttu, nii ruttu. Jätame südamlikult hüvasti ja mul palutakse kindlasti homme klubisse tagasi tulla. Ja üldsegi on mul perfektsed sinised silmad. Ahhh...

# posted by Alemana @ 23:58