Eluveidrused

Meie esialgne plaan oli külastada täna lähimat saart Aegina, kus pidid ka mõned rannad olema. Kuid, kui me hommikul üles ärkame ja näeme, et ilm on taas sompus, loobume sellest mõttest. Pole ju mõtet panna suur papp sõidu alla ja siis kusagil saarel katuse all kössitada, kui võime seda teha siinsamas linnas tasuta. Lükkame reisi homseks, lootes, et siis on päikselisem ilm. Muide, eilsest Akropoli juures peesitamisest on mul õlgade peal päevituse triibud. Lõunamaa päike on tõesti intensiivsem.

Otsustame täna teha kingituste ostmise päeva ja muidu shopata. Mõtlen hirmuga eelseisvale jalutusretkele, sest jalad on endiselt rikkis. Suundume Sintagmale, kuna olime eile ka sealt avastanud Everesti kiirsöögikoha. Siin on kohutavalt rahvast. Eilsest kohast ei selgunud ostmise süsteem päris täpselt, seetõttu käitun Eesti loogika järgi ja seisan kassaaparaadi taha sabasse, et küsida, millega on rahvuslik sandwich ja seejärel kohe otsustada, millist osta. Kassapidaja seletab mulle midagi oliividest, mille peale ma hetkeks mõttesse vajun, kuna ma teatavasti ei ole veel piisavalt täiskasvanu, et neid süüa ja juba ongi järgmine ostja ette võetud. Lähen uuele katsele ning lähenen teisele müüjale, kes seisab leti taga. See küsib mult tshekki. Selgub, et siin on nagu mõnes bensukas-maksa enne ja siis tangi. Seisan uuesti kassaaparaadi taha sabasse. Ütlen suhteliselt suvalise sandwich’i nime, kuna teised blondid on juba ammu valmis ja ootavad minu järele. Saan tsheki ja lähen uuesti noosi nõudma. Ootan viisakalt, kuni tädi ühega valmis saab, et seejärel oma tellimus anda. Enne, kui ma reageerida jõuan, pistab üks kohalik oma tsheki tädile nina alla. Ma siin tead niisama seisan ja rikun õhku!? Plärtsatan vihaselt oma thseki letile ja lähen kohvisabasse seisma. Esitan sinna tellimuse ära ja lähen kiikan, kuidas mu söök edeneb. Mulle ulatatakse kotiga karbike. Seejärel saan kätte ka oma kohvi. Väljun vihaselt. Selgub, et istumiskohti ka ei ole ja teistel blondidel on selleks ajaks söök otsas. Mulle kohe ei meeldi see hommikune sebimine. Mina, kui pika ärkamisega inimene ei suuda enne kohvi joomata elama hakata. Istun ühe suvalise poe trepile maha ja hakkan sööma. Mis siis, et näen välja nagu kerjus. Nüüd näen, et karpi on pandud lisaks sandwich’ile ka friikartulid, mille eest ma maksnud ei olnud. Ega ma neid ei taha ka, sularasva hommikusöögiks on isegi minu jaoks liig. Õnneks ulatab B oma abistava käe, et mitte öelda hambad, ja likvideerib ülejäägid. Pärast seda tunnen end veidi reipamana ja võtame suuna täiturule. Tundub, et enamus jalgpalli turistidest on juba kohal. Igatahes liigub tänavatel tunduvalt rohkem rahvast kui eelmistel päeval. Näeme teel mitmeid mehi, kellel ripub kaelas silt- I need football tickets. Lisaks on samasisulisi silte koos telefoninumbriga kleebitud maja seintele. Iga nurga peal on keegi, kes üritab parseldada erinevat jalgpalliteemalist kraami.

Ilm on vahepeal paranenud ja päike piilub vahelduva eduga pilve vahelt välja. Täiturul, nagu ikka, müüakse kõikvõimalikku kraami. Eesti turgudest eristab see, et siin ei ole roostes san.tehnikat ja kruve müüvaid pussakaid ja kauplemine toimub pisikestes poekestes, mitte laudadelt. Meie jaoks uus avastus on poed nimega Accessories, kus müüakse toormaterjale vööde, ehete ja kes teab mille jaoks ehk kiloga pärleid ja litreid, nööre jms. Kõnnime pika tänava lõpuni, ostame põnevat väga värske puuviljamaitsega jäätist ja istume jalga puhkama. Ühel hetkel kõnetab meid kena noor kreeklanna ja küsib, kas me ei tahaks osaleda ühe kreeka õlle teemalises sotsioloogilises uurimuses. Mina õlut ei joo ja loobun viisakalt. B jääb lahkelt nõusse, kuna oli eile just ühte kreeka õlu maitsnud. Küsimused on äärmiselt tobedad, eriti arvestades, et see on suunatud välismaalastele ja õlu on vaid mõned nädalad müügil olnud. Seetõttu kasutame juhust ja lobiseme kohaliku inimesega kõigest, mis meid huvitab. 19.aastane äärmiselt võluv kreeklanna jutustab meile lahkelt, kuidas viimastel aastatel on elu Ateenas väga palju muutunud, just halvemuse suunas. Kuritegevus on ühest piirkonnast teise üle kandunud ja temal on plaan pärast kooli lõppu Hispaaniasse ära kolida. Ja et antud nädalal on veidralt jahe ilm, tavaliselt on mais ikka üle +30C, suveti on nad hädas üle +40C kuumusega. Tore teada siis...Vahetame kreeklannaga msni aadresse ja suundume edasi puuviljaturule. Seal müüakse kiloga erinevaid pähkleid, kuivatatud puuvilju, sadat sorti oliive ja kõikvõimalikku puuvilja. Üks puuvili oli meie jaoks uus. Näeb välja nagu väike roheline ploom. Küsime, mis see on. Pidavat kohalik puuvili olema, mille nime ma enam ei mäleta. Maitsen. Tõepoolest, maitseb nagu roheline ehk toores ploom. Väga veider vili. Ostame endaga kaasa kotitäie seesamiseemnetega kaetud arahhiise ja kilo kohalikke maasikaid. Otsustame linna tagasi suunduda. Selleks on kõige lühem tee läbi lihaturu. Mõeldud, tehtud. Lihamüüjad on enamuses tõmmud mehed, valgete kitlites, mis on eest tugevalt verega määrdunud. Igatahes tunduvad kolm lähenevat blondi neile väga ihaldusväärsetena ja nad väljendavad enda poolegoidu huilgamise, plaksutamise ja muu lärmiga, püüdes meid samal ajal katsuda ja krabada. Kui me sealt kiirustades läbi tormame, tunneme, et läbisime just õudusfilmi ja ei suuda sellest kogemusest väga pikka aega toibuda. Jalutame väikeste peatustega hotelli.

Puhkame veidi. B läheb taas kohtama ja meie K’ga lähimat toidupoodi otsima, kus saaks kaardiga maksta. Oleme siiani leidnud kaks toidupoodi-ühe mõttetult väikese enamuses konservidega täidetud poe ja teise veidi suurema, kuid mõlemad on hetkel väga kaugel. Õnneks leiame varsti ühe maapoe suuruse marketi. Küsin uksel igaks juhuks, kas siin kaardiga maksta saab. Müüja ütleb, et saab, aga et kas ma oma pangale ka ütlesin, et ma tahan välismaal kaardiga maksta. Kuidas palun? Vaatasin teda kui poolemeelset ja ütlesin, et meie maal ei pea me pangale oma käikudest teada andma. Toidu ostmine kreeka tähestiku järgi ei ole väga lihtne, kuid siiski teostatav. Pealegi on kõhu töö selle tohutu saia koguse peale täitsa sassis ja väga nagu midagi ei tahagi. Hullem lugu on sobiva veini leidmisega. Selles poes müüakse eranditult vaid kohalikku veini ja üldiselt on need magusad. Veedan vähemalt veerand tundi erinevaid pudeleid uurides ja sõnu mõistatades, et leida võimalikult kuiv punavein. Kaup valitud, lähen kassasse. Esiteks selgub, et minu valitud veinil on hetkel kampaania – ostad ühe, saad kaks. Tore. Seejärel võtab kassapidaja mu kaardi, tõmbab masinast läbi, ulatab tagasi ja palub office’sse pöörduda. Ei saanudki nüüd päris täpselt aru, mida ta mõtles, aga see tähendas seda, et pean ümber pöörama, astuma kaks sammu lähima letini, kus trükitakse väikeste viperustega mulle välja tshekk, mille ma siis alla kirjutan. Kui keeruline saab olla üks kaardiga maksmine?? Mis siis veel oleks saanud, kui ma oleks kasutanud kiibiga kaarti? Veedame K’ga padjaklubi õhtu. Sööme maasikaid ja juustu ning joome pudelist veini peale. Veini avaja taipasin ma küll kaasa võtta, kuid topse me poest ei leidnud, seega joome otse taarast.

Umbes keskkööl sätime ennast diskoriietesse ja läheme uuesti samasse klubisse, kus eile käisime. Aga võta näpust, klubi on suletud. Ilmselt seetõttu, et õhtul hakkas jälle sadama ja klubi sadas lihtsalt märjaks. Oleme äärmiselt nördinud. Otsime üles veel ka teise klubi, kuid seal on sissepääs 15 EURi. Mis siis ikka, sammume hotelli tagasi, peseme lantimismeigi sama targalt maha ja kobime magama.

# posted by Alemana @ 20:44