Eluveidrused

Tavaline hommik. Ilm on sompus, tuju pekkis. Loeme raamatust täpsemalt, mis sellel Aegina saarel ikka head on. Tegelikult on meil olemas ka kahe kreeklase (tolle noore küsitlusneiu ning Georgi) arvamus, et Aegina on üks mõttetumaid Kreeka saari. Peale selle, et saar on kuulus pistaatsia pähklite kasvatamise poolest, me eriti ahvatlevat tõesti sealt ei leia. Otsustame saare külastuse ära jätta ja päeva lihtsalt iseendale võtta. Uueks ideeks on minna ja süüa üks ehe Kreeka hommikusöök. Läheme tagasi Plakale, et tavernas ennast hellitada. Valisime kõhutunde järgi ühe välja ja meid juhatatakse istuma. Strateegiliselt tänavapoolsesse äärde. Meid kiirustab teenindama lühike tõmmu mees, kellel on kõver ja nii pikk nina, et ulatub põhimõtteliselt lõuani. Kui ta oleks naissoost, siis ta oleks ilmselt Baba-Jagaa. Mina valin välja moussaka, kuna pole seda kunagi maitsnud, K võtab miskid ülisuured oad ja B krevetisalati. Kõigile maitseb oma valik väga hästi. Meist traavib mööda kohutaval hulgal jalgpalli fänne. Kriitvalge nahaga punapäiseid Liverpooli omi ning lühemaid, tõmmumaid ja kenamaid Milano omi. Kõik vahivad meid kui ilmaimesid. Isegi päike on vahepeal välja tulnud Söök söödud, tuleb B-l plaan võtta magustoitu.. Viipab teenindaja lähemale ja palub uuesti menüüd. Mees teatab, et tema ongi B’le menüüks ja vuristab õhinal ette kõik magustoidud mis neil on. Me ei saa millestki aru. Seepeale palub mees ühel meist endaga kaasa tulla, et ta näitab, missugused need välja näevad. Teised ei viitsi minna, mina lippan vaatama. Mees pakub mulle jalutamiseks käevangu. Väga galantne. Mulle näidatatakse erineva suuruse ja kujuga kollaseid junne, vabandage väljenduse eest. Loen mõttes üki-kaki-kommi-nommi ja valin ühe neist suvaliselt välja. Teenindaja ütleb, et ta annab meile selle tasuta maitsta, kui meile meeldib, siis ostame ise juurde. Suurepärane idee. Pärast lugesin kusagilt samasuguste junnide juurest, et neid nimetatakse kataifi’deks. Lähen lauda tagasi ja teatan rõõmsat uudist tasuta magusroa kohta. Meile tuuaksegi üks suur junn ja kolmed söömistarvikud. Tegemist on muidugi mee, pähkli, kaneeli ja ilmselt ka mingi taignaga. Maitselt päris põnev, aga kohutavalt magus. Teenindaja tuleb kontrollima, kuidas olukord on. Vaatab, et meil ei suju see söömine nii väga kiiresti. Tuleb juba kaugelt pead vangutades ja hõisates, haarab B käest lusika ja söödab teda ise. Selle show peale otsustab nii mõnigi turist just sellesse tavernasse pidama jääda. Varsti on kohal ka teine tõmmu teenindaja ja küsib, kas saab meile ülejäänutele söötmisega abiks olla. Arvame, et saame seekord ise hakkama. Kõige selle peale tellib B ouzot. Mis siis, et kell alles 12 päeval. Teenindaja muutub seda kuuldes veel ülemeelikumaks. Vaatab mulle otsa, ja küsib: „Sulle ka ouzot onju, ütle jaa, ütle jaa!”. No, mis mul muud üle jääb, võtan siis ka. Sama juhtub K’ga. Kui tal need õnnetud jaa’d käes on, ütleb mees: „Ja see kõik on minu kulul!” Juubeldame valjuäälselt ja plaksutame. Milline teenindus?! Iga minuti tagant käib keegi teenindajatest meie käest küsimas, kas kõik on ikka korras ja kas saaks veel midagi tuua. Pildistame teenindajaid meiega ja meieta ja elame kogu showsse hästi sisse. Teenindajad kaklevad kohtade pärast meie fotodel. Üks kena noormees tänavalt hüppab ka B kõrvale toolile ja tahab pildile pääseda. Tema aetakse minema. Kahe minuti pärast on sama kena välimusega noormees vormiriietes meie laua juures ja küsib, kas saab meile midagi pakkuda. Järjest lõbusamaks läheb. Vahepeal toob üks vanem härra, kes enne löögile ei pääsenud, meile taverna visiitkaardi ja ütleb, et kui me õhtul tagasi tuleme, saame veini maja kulul. Juubeldame jälle. Külalisi muudkui voolab tavernasse juurde. Üks külalistest jalutab meie laua ette ja teeb meist pilti. Ilmselt jäime fotole üsna idiootsete nägudega, sest see oli nii uskumatu tegevus. Pärast kommenteerib, et peab naisele kodus näitama, et reisil olid mõned nooremad ka. Mina ei saa ouzo joomisega kuidagi hakkama. Kuigi koos selle magustoiduga koos manustades on ta isegi suhteliselt joodav, kuid mitte lõpuni. B ulatab taas oma abikäe ja joob ka minu viina ära. Kui oleme piisavalt söönud ja joonud, palume ühel teenindajatest arve tuua. See ei tee kuulmagi, tahab aga ouzot juurde tuua. Püüame selgeks teha, et arve saamine ikka meie tõsine soov ja tahtmine on. Mees jalutab pead vangutades minema. Ootame umbes kümme minutit, ei juhtu midagi. Lõpuks tuleb meie kongus ninaga mees, palume uuesti arvet. Saamegi täpselt selle summa, mis soolaste toitude eest läks. Aus värk. Meid saadetakse väga kärarikkalt ja kahjutundega ära, kutsudes korduvalt uuesti külastama.

Saame mõni meeter edasi liikuda, kui peame läbima Milano fännide grupi, kes tänavat ummistavad. Ka need ei saa blonde niisama vaikselt minema lasta. Kohe alustatakse jalgpallilaulu valjuhäälse laulmisega ja plaksutamisega. Oleks võinud tunda ennast kui staar, aga peab ütlema, et pigem on siiski jänes püksis ja me lippame nende keskelt nii kiiresti läbi, kui saame. Minut hiljem hakkab vihma kallama. Tugevaimat vihma, mida me siin kogenud olime. Ja just täna jätsin ma oma õnnetu vihmakeebi hotelli. Jumal tänatud, et me saarele ei läinud. Põikame suveniiri poodidesse sisse vihma eest varju ja ostame veel mõned suveniirid, mis enne puudu olid jäänud. Veidraks avastuseks on kasukate poed. Üks müüjanna kõnetab mind sõnagi lausumata vene keeles. Ju ma siis näen nii slaav välja. Küsin, et miks peaks Kreekas kasukaid müütama. Müüjanna vastas, et turistid ostavad, pidavat soodne olema. Kui vihm veidigi raugeb, otsustame hotelli tagasi jalutada ja siestat pidada. Tee viis meid uuesti taverna juurest läbi, kus lehvitasime tuttavatele tegelastele. Ja jälle kordub sama jama uute Milano fännide grupiga. Uus laul, uued hõisked. Väga edev.

Kui saabume hotelli, võtab meid vastu tõre administraator ja küsib, mis kell me homme lahkume. Küsime, mis kell on viimane aeg. Tema kordab ärritunult küsimust. Me ei mõista selle põhjust ja ütleme, et läheme enne kl 12 ära, nagunii peame sel ajal lennujaama hakkama sättima. Seejärel küsib ta meilt järjest vihasemalt, millal me maksame. Mis mõttes? Mina kandsin näiteks oma raha juba märtsi alguses Läti reisibüroole üle. B lubab helistada ja asja uurida. Vihane administraator uurib, kust me üleüldse pärit oleme. Kui nimetame Baltimaid, pole ta neist kuulnudki ja arvab ilmselt, et me tahame teda olematu maa taha peitudes petta. Läheme sõimu saatel trepist üles. Väga veider käitumine. B helistab Lätti, ajab asjad korda. Juba paari minuti pärast helistab adminnimutt meile tuppa, et noh, kus on, mis on. B püüab teda rahustada ja lubab, et kõik saab korda. Lõpuks selgub, et hotell oli ise vastavad paberid ära kaotanud, meie poolt oli kõik kombes. Magame hotellis paar tundi. Võibolla oleks kauemgi maganud, aga meid äratab koridorist ja seejärel kõrvaltoast kostuv itaalia keelne lärm. Selge, oleme saanud omale uued naabrid. Ärkame üles ja läheme pitsat ostma. Vahepeal on õhtune admin tööle tulnud, kes kinnitab meile, et kõik on korras, kuid ei piuksugi vabandusest. Väga solvav peaks mainima.

Liiklus on veel hullemaks läinud. Ilmselt kõik kimavad staadioni suunas. Politsei juhatab viibeldes vägesid. Vihm on selleks ajaks üle jäänud. Istume koridori üldrõdul, sööme ja pläägutame niisama. Seejärel läheb B oma kreeklasega kohtuma ja meie K’ga linnapeale jalgpalli möllu vahtima.

Zappeioni ette on püsti pandud kaks suurt ekraani. Plats on paksult rahvast täis. Sinna on kogunenud kõik need, kellel ei õnnestunud piletit hankida. Näha on mitmeid teleülekande busse. Seltskond on mõttelise joonega keskelt kaheks jaotunud. Lärmavad, koledad ja purjus inglased, kes on oma poolse platsi tühjaks joodud õllepurke täis loopinud ning vaoshoitumad itaallased veidi puhtamal platsil. Teisel pool platsi müüakse kõikvõimalikku söögi- ja joogikraami ning muidugi jalgpalli suveniire. Käime vahepeal vaatamas, mis toimub Vodafone platsil. Seal vaatab väiksem seltskond jalgpalli telekast. Näeme märulipolitsesid. Ilmselt kardetakse halvimat. Kuuleme ehedat briti keelset roppu sõimu ja kaasaelamist (ei, put fö fokkking poool in fö hoool ju fänni). Läheme peaplatsile tagasi. Liverpool on kaotusseisus. Üle rahvamasside on näha lendavat klaastaarat ja mingeid põlevaid käsirakette. Ma ei taha teada, mitu inimest omal pead veriseks sai või kas keegi ka raketist põletatud sai. Hullud loomad. Seisame targu eemal ja vaatame pealt. Liverpool kaotab. Jee, meie võit. Me ei julge küll väga elavalt juubeldada, pärast saame veel peksa ka. Rahvas valgub suhteliselt rahulikult laiali. Läheme koos vooluga Sintagma suunas kaasa. Autode peatänav on suletud. Mööda seda marsib täisvarustuses märulipolitsei. Üsna kõhe. Kohe meenuvad hiljutised Eesti rahutused... Rahvas kogunebki Sintagma väljakul. Laulab, juubeldab ja hõiskab. Rahvast on väga väga palju, aga kogu staadionitäis massi on alles linna jõudmata. Jalutame K’ga veidi niisama ringi, kuniks B endast elumärki annab. Läheme hotelli tagasi. Zappeioni väljak näeb välja, nagu oleks sellest sõda üle käinud. Jube laga on maas, aga juba käivad ka koristustööd. Selleks ajaks ei ole me ühtegi intsidenti veel näinud. Ei oska öelda, kas edaspidi midagi juhtus, sest kreeka keelsetest uudistest me ju aru ei saa, kuid B käis samal õhtul veel ka teisel kohtumisel ja tuli poolest ööst tagasi. Ka tema ei kohanud intsidente.

# posted by Alemana @ 22:23