Eluveidrused

Pakime omad asjad uuesti kotti tagasi ja asutame end teele. Sõidame trolliga Sintagmale, kuna meil on endiselt esimesel päeval ostetud trollipiletid kasutamata. Sealt istume ümber bussi ja kütame lennujaama suunas. Pika sõidu ajal hakkab väljas jällegi sadama. Me olime juba üsna kindlad, et meie kiusteks keerab ilm lahkumispäeval üliilusaks, aga õnneks seda ei juhtunud.

Oleme kohal ligi kolm tund varem. Uurime välja, kus võiks olla meie check in. Ateena lennujaam on ikka hiiglasik ja asja teeb hullemaks kogu see pande, kes nüüd pärast jalkat koju sõita tahab. Jalutame maha pika pika tee õigesse kohta ja saame teada, et enne tundi ei juhtu siin miskit. Läheme hommikusöögijahile. Peatume ühes suht normaalset kohvikus. Kordub sama jama, mis Everestist-enne maksa ja siis tangi. Nõme süsteem. Otsin pikkade lettide keskelt üle kassa, maksan kohvi ja küsin, palju maksab shokolaadi kook. Juba ulatatakse mulle muffin ja kasseeritakse raha. Teenindamine on siin ülikiire ja mitte väga süvenev. Saan lõppeks oma kohvi ja alustan oma äratamise protsessiga. Kuigi kell on varajane lõuna, joovad inglased ohtralt õlut, lärmavad ja on ebameeldivad. Läheme uurime, kas nüüd juba saaks oma pakkidest lahti. Vahepeal on sujuvalt meie check in’i kassad ära vahetatud. Meie endiste kassade taga tunglevad taas purjus britid. Jääme sinna samasse „loomaaia” kõrvale oma aega ootama. Õnneks väga kaua ei pidanud ootama, anname omad pakid ära ja läheme viimasele shopingule. Ostan kaasa ouzot ja karbi mingit magusat asja töökaaslastele. Viimasel hetkel avastame, et kassades on mega järjekorrad. Meie taga ostavad jälle need neetud britid koormatega sigarette. Jõuame napilt õigeks ajaks oma väravate juurde. Saadan Eestisse sõnumi, et uurida, mis ilm meid kodumaal ees ootab. Saan teada, et nädalavahetuseks lubati rannailma. Vägev, lähen kodumaa randa päevitama. Viskan viimase pilgu Ateenale läbi vihmapiisku täis pritsinud lennukiakna ja sõidame Riiga.

Vahetult enne maandumist uurime korraks oma bussipileteid Riiast Eestisse ja avastame suureks ehmatuseks, et olen ostnud piletid homme õhtuks. No mis veel saab tuksi minna?! Väljume Riia lennujaamast ja tunneme, kui hea ja kerge on naabrimaa õhk. Uhked mersud ja bmw-d ootavad ukse ees, mida me Ateenas väga ei näinud. Baiba isa tuleb meile vastu ja viib bussijaama. Nüüd on minu etteaste, selgitada müüjannale, et vajame piletivahetust. Õnneks ei kiilunudki väga kinni, kuigi oleme nädal aega järjest inglise keeles rääkinud. Pileteid välja vahetada siiski ei õnnestu, kuna meil on internetist ostetud piletid, küll saame osta lisaks uued. Bussini on nelja tunni aega. Otsime K’ga lähima söögikoha. Mina hellitan end pelmeenide, seljanka, jäätise ja ohtra veiniga. Küll tehakse Baltikumis häid sööke. Aeg möödub üsna märkamatult ja juba olemegi bussis. Bussijuht selgitab kõigile läti ja vene keeles kodukorrast. Kõige tähtsam moment on, et nätsu ei tohi pingi alla kleepida.