neljapäev, mai 31, 2007
27.05.2007
Just täna, kui plaanin üsna vara ometi kord Pärnust pääseda, paistab õues päike ja kutsub randa. Egas midagi, jalad selga ja peesitama. Ema tuleb ka. Poolel teel kohtame mu endist tuttavat, kes jalutab lapsega linna vahel. Ema uurib kohe, et mitmes laps see juba ka on. Tuleb välja, et kolmas. Tuttav ei pea paljuks lisada, et mõni peab ju neid ka tegema, kui osad selle asjaga hakkama ei saa, vaadates kavalalt minu suunas. Ema kiidab kiirelt takka-väga õige lause! Mul on kohutav tahtmine lihtsalt selg pöörata ja ära astuda. See on nii ilge, kui kõigil su sekseluga pistmist on.
Rannas vedelemine kulub marjaks ära. Olen vaid kaks ja pool tundi, kuid saan peale väga ilusa jume. Õhtuks olen lõpuks Tallinnas. Kodutrepikojas võtab mind vastu värske ja soe inimuriini lehk. Õigus küll! Majahaldaja pidi juristiga rääkima, mida saaks mu joodikutest naabritega ette võtta. Näis, kas täidavad seekord oma lubadust.
Toas olles vajutan esimese asjana tööle arvuti, et saaks ometigi oma tuttavatega lobiseda. Kuniks mu arhailine arvuti soojeneb, hakkan asju lahti pakkima. Kosmeetikakotist leian algatuseks vaid ühe tillukese briljant kõrvarõnga. Raputan kotti seda ja teist pidi, no ei tule teist lagedale. Kehitan õlgu ja asjatan edasi. Kui ma oma pesukotist leian kaelakee, muutun kahtlevaks. Kus mu ülejäänud ehted kõik on?? Kogu mu kuld ja muu kaunis kraam?? Terve kohver on lahti pakitud ja mida pole, seda pole. Mind on röövitud!! Lisaks kõigele ei käivitu interneti modem ja ma ei saa oma kurba saatust kellelegi kurta. Helistan Starmani ja kutsun tehniku, kes saab tulla alles teisipäeval. Selline oligi siis minu esimene soojamaareis: veider lätlane, palju vihma, vähe päikest, keha külge kinni kasvanud teksad ja jakk, valeks päevaks ostetud bussipiletid ning kõige tipuks varastatud ehetepagas. Ausalt öeldes lootsin hoopis teistsugust reisi kogu selle kolme kohaga tööd rabamise peale, mis reisiks vajalik oli. Reisimise tuju on tükiks ajaks kadunud.
