Eluveidrused

Tänasel pühapäevasel päeval pean ärkama kell pool seitse. Seekord mitte idikatest naabrite pärast, vaid et ma pean tööle minema. Meil on täna kliendiüritus golfiväljakul. Vingusin juba mõni päev varem, et minust ei ole asja, kui ma nii vara tõusma pean, sest siis ma olen kogu ülejäänud päeva nagu munas kana. Jään inimestele jalgu ja ei saa asjadest aru. Golfiõetaja vaatas mind küll väga veidra näoga ja seletas luuleliselt, kuidas õige golfar on juba kell kuus väljakul, mil õhk on alles raske ja päike parasjagu tõuseb. Üks mis selge, golfarit minust ei saa. Ma parem lähen kell kuus magama, aga mitte ei tõuse.

Seega veidi enne kaheksat olen platsil kohal. Varsti on märgata ka esimesi reipaid mängijaid. Meil on ideeks muidugi eelkõige klientidega suhelda ja sõprust soojendada. Peab ütlema, et golfarid on täitsa isemeelsed tegelased. Kui ma umbes kuuele minust mööda tormavale mängijale tere püüan öelda ja infot jagada, et registreerimine on meil majas ja kohvi seal, jätan suhtlemise katki. Ilmselt on võistlusnärv juba sees ja suhtlemine hetkel pigem tüütu ja segav faktor. Küll aga on väga vahva vaadata kolme meie kõige tähtsamat ühesugustes helesinistes golfisärkides (pidavat olema sellist värvi, nagu kunagi lapsepõlves meie kõige vanemal juhil aluspüksid olid ja mida ta hirmsasti häbenes, kui lasteaias enne magama minekut riidest lahti tuli võtta) mängijaid registreerivad. Mingi hetk me peame kogu kamba platsi pealt kokku ajama, kes usinalt lihaseid soojaks teevad, et saaks avasõnad öelda ja lipud masti tõmmata. Päris keeruline töö on see inimeste kokku saamine, eriti hasartsete tegelaste. Siis juba lastakse rakett taeva poole ja kõik kimavad radadele. Nüüd algab logelemine. Istume murul päikese käes ja lobiseme maast ning ilmast. Jube laiskus on kallal. Uni ja roidumus. Päris mitmed vestavad lugusid, kuidas nad endale golfiks sobilikke pükse ostmas käisid. Üks meie pikematest meestest pidi nats lühikesed ära ostma, et midagigi oleks. Logelemine muutub pika peale tüütuks ja me läheme golfiautodega platsile luurama. Kuna aga golfipall on üks kiiremini lendavaid palle üldse ja kuna igal aastal saab kümmekond inimest sellest pallist surma, siis võtame teadjama mehe järele kõik haneritta ja sõit läheb lahti. Häda vaid selles, et kui golfar parasjagu kõveras palli kohal küürutab, ei tohi keegi piuksugi teha. Ei tohi süvenemist segada. Seega võtab ringi peale tegemine üksjagu pikalt aega. Teise ringi teen kohvikuautoga ja pakume koos eriti lobisemishimulise kokapoisiga mängijatele löökide vahele süüa ning juua. Kokapoiss süveneb jutuajamisse nii hoogsalt, et sõidab ühes kohas kivi otsa ja tahab mind autost välja raputada. Minu unine olek lubab vestlusse sekkuda vaid „mhmh” ja „ah tõesti jah” väljenditega. No, kivi otsa sõidul luban enesele väikese kiljatuse. Samal ajal on alanud golfiõpetus algajatele. Liitun nendega vaikselt, kuid palle lööma ei kipu. Vaatan parem ja itsitan. Buttamisest ma enam ei pääse. Pistetakse butter (või?) pihku ja kästakse pall auku ajada. Algaja õnn, esimese korraga saan ühe löögiga palli auku. Edasi läheb jamaks. Neli korda miinimum. Täpsusmängud ei ole ikka minu ala.

Pärast söömist ja autasustamist lasen ennast pehmeks rääkida ja luban oma kolleegil endale golfilööke õpetada. Nagu ikka, on kõige aluseks seisang, antud juhul küll kägar. Kepi hoidmine on ka päris keeruline, minu pikkade küünte tõttu. Noja pea ei taipa ka paigal püsida. Üleüldse on mul tunne, et ma ei valitse oma keha mitte üks teps. Aga mis peamine, ma saan pallile pihta ja pall lendab isegi õhku. Ilmselt on hea õpetaja. Ta küll tahtis mulle kõik tagasi teha, et ma olin ta tantsima pannud ja siis veel laulma ka, aga ma arvan, et rõõm on endiselt minu poolel.

Ahjaa, golf on vist pea ainus spordiala, kus joomine ja suitsetamine on võistluste ajal lubatud. Päris kentsakas. Kuigi, kui hakata mõtlema, et see mäng pärineb Suurbritanniast, siis ilmselt mitte.

# posted by Alemana @ 23:53