Eluveidrused

Ärkan ka täna kõne peale. Kolleegil on mure... See on tegelikult ikka tore, et ma nii hädavajalik inimene olen, aga puhkuse ajal ma magaks hea meelega hommikuti. Ja ÜKSKÕIK kui kaua! Kella poole üheteistkümneks on mulle helistatud kuus korda. Võluv!

Tegelikult tuli mul eile üks mõte ka. Peaks õige oma koridori osa üle värvima. Näpu- ja jalatsijäljed oleks vaja ära peita. Jagan oma geniaalset ideed sõbraga. Samas küll kahtlen, et pärast on ka toas nurga taga asuv kamin halle pritsmeid täis. Sõber arvab, et ehk on mõistlik proovi mõttes algatuseks väliskoridor üle võõbata. Kõik need erinevad meeste juveele tähistavad graveeritud sõnad ja joonistused oleks mõistlik lõppeks ära peita. Mulle see plaan meeldib. Lähen uurin veidi olukorda. Seintel on erinevatest juhtmetest moodustunud ämblikuvõrgud. Mitmed juhtmed lõppevad sama ootamatult, kui nad kusagilt välja kargavad. Väljalõhutud kappide sisemused on kaetud tapeediga. Enamus seina narmendab. Laest on miskit alla tilkunud. Ei imesta, kui selle koha peal seisabki naabrite "wc". Tõotab põnevust.

Tegelen hommikul iseendaga. Teen juustele maski ja muid ilunippe. Äkki teatab sõber, et tal on ehituspoe kõrvale asja ja ta tuleb korjab mu peale. Egas midagi, ilmselt mul endal võtaks poodi jõudmine mitu nädalat. Seelik selga, kontsad alla, juuksed soengusse ja poodi. Nii ju käiakse shoppamas. Sõber läheb omi asju ajama ja mina kõpsutan ehituspoodi. Loen erinevate purkide pealt tähtsat juttu. Üks on parem kui teine. Hinnad lähevad järjest kosmilisemaks. Mul on tunne, nagu oleks kosmeetika poes, kus iga purk on mõeldud isesuguse kortsu jaoks sinu näo erinevas piirkonnas. Lõpuks loobun ja valin välja hoopis tooni. See ei saa olla liiga hele, kuna üks meesjuveel seinal on suur ja must. Valin midagi roostekarva moodi, sest seina alumine puidust osa on tumeda rooste tooni. Marsin leti äärde ja ütlen tähtsalt: "Palun värvilist seinavärvi". Tundus üsna adekvaatne lause olema. Meesmüüja sai igatahes aru, mida ma tahan. Täpsustati vaid, et ka sise -või välissein ja paluti öelda tooni number kaardilt, mille välja valisin. Värviost on käkitegu, jõudsin järeldusele. Edasi on vaja valida rull. See on ses mõttes keeruline, et seal pole letti. Pean ise välja mõtlema suuruse ja materjali. Arvan, et shvamm ei ole kõige parem lahendus, kuna see imeb pool värvi niisama endasee. Valin miski karvase ja üsna väikese rulli, kuna ma pean juhtmete rägastike vahel laveerima hakkama. Vahepeal taipan, et enamik mehi vahib mind kuidagi veidral ilmel. Mis, pole enne blondi ehituspoes näind vä?! Võtan igaks juhuks ka väikese pintsli ja veel vanni, kuhu värvi valada. Seejärel lähen luuran tabaluku oma puude kasti ette. Muide, kõik müüjad on venelased ja ma pean oma soove esitama eriti artikuleeritud eesti keeles. Väljun puusade õõtsudes poest võidukas muie näol. Ära tegin.

Seejärel lähen läätsearsti juurde. Pärast erinevaid protseduure antakse mulle prooviks ühed teised läätsed. Tegelikult määratigi mulle alguses just need, mis nüüd prooviks sain, aga tookord olid tarneprobleemid ja mulle anti asenduseks miskid teised. Noh näis. Hakkan homsest katsetama.

Mu suured juhiload saavad 8.juulil läbi ja seetõttu hüppan ühtlasi läbi ka ARKist. Arstitõendi sain juba eelmisel nädalal kätte. Tädi küsib mult erinevaid dokumente ja käsib siis isikukoodiga fotokappi jalutada. Ma ei saa esimese hooga aru, mis seos on fotol isikukoodiga ja palun täpsustada. Tädi kordab karjuval toonil ja ilmel, nagu ta räägiks idioodiga. Ma saan aru, et neil on palju rahvast ja autojuhid ei pruugi olla kirkaimad kriidid karbis, aga sellegipoolest ei tasu mu pihta ülbata. Lähen istun kappi. Kerin tooli vist kõige ülemisse astmesse või oli enne mind seal eriti pikk (pika kerega) inimene. Meenub hr A.Taela ütelus lühikeste jalgadega inimeste kohta-seistes sama pikk, kui istudes. Teen kolm pilti. Esimesel on hamster. Teisel hamstri poeg. Õnneks taipan lõpuks, et mida kaugemal ma olen, seda parem pilt tuleb. Nii lähebki viimane foto loosi. Öeldi, et load saan nädala pärast kätte. Hea, et niigi läits. Nädala pärast on 3.juuli.