Eluveidrused

Kardan veidi hommikust ärkamist pärast kõiki neid gaasilisi jooke. Pealegi ei tea ma, kuidas mu kere reageerib õllele hommikul. Tegelikult polegi väga hull. Kõht on punnis, aga mitte tapvalt.

Sätin end korda ja kiirustan linna, et kokku saada meie firma jõulupeo korraldajaga. Peab ütlema, et päris naljakas on keset juulit jõuludest rääkida, aga et kindlalt saada mõtteis mõlkunud peopaik ning bänd, on mõistlik alustada nüüd ja praegu. Idee sai igatahes vahva, aga sellest ma hetkel ei pajataks.

Pärast seda saan kätte oma uued väikesed load. Isegi foto näib päris mõistlik. Astun läbi ka pangast. Lasen endale väljastada uue püsiparooli, uuendan ID kaardi sertifikaati ja saan uue PIN ning PUK koodi. Pärast lõunasööki sõbraga sõidan trammiga autole järele. Alles nüüd, kui seda kõike näen, taipan, et olin parkimisel teinud kohutava vea. Ma olin auto jätnud õitsva pärna alla. Õietolmu ning ehitustolmu kooslusena on mu väike autoke kaetud vähemalt poole sentimeetrise kihiga. Üritan salfaka ning aknapesuvedelikuga asja veidi parandada, kuid muudan sellega olukorra veel hullemaks. Püüan esiaknale kaks klaarimat augukest sisse pühkida, et esimese pesulani sõita näeks.

Tagasi kodus olles viin eduakalt lõpuni korteri müügikuulutuste ülesriputamised Soovi, Kuldsesse Börsi ning City24-a. Niisiis alaku minu järjekordne kinnisvara tehing. Ääremärkusena olgu mainitud, et ma pole siiani asunud väliskoridori seina värvima...