Eluveidrused

Kurikuulus 7.7.7, abiellumiste päev. Lubasin eile ühe vastse autoomaniku võlgu jäänud autosõidu korvata. Võtangi siis kunagise ülikoolikaaslase autosse ning kütame Pärnu suunas. Õnnepalee ees näeme kolme limusiini järjekorras, vastu tuleb lugematu hulk pulmaronge. Väga totter. See päev peaks olema ju ainult nende kahe inimese päralt, mitte kogu karja. Või on siis tõesti naistel nii suur hirm, et nende kallid kaasad unustavad õigel päeval lilli ja kallihinnalisi kingitusi tuua?

Teel linnast välja vibreerib auto taas kord seletamatul põhjusel suvalisel ajahetkel sõltumata kiirusest, teekattest või rooliga pööramisest. Mingil hetkel vibreerimine lakkab ja sõit laabub sujuvalt. Umbes kümmekond kilomeetrit pärast Märjamaad elustub auto taas ning raputab nii, et tahab seljast maha visata. Äkitselt käib hele pauk ja auto kisub vastassuuna vööndisse. Ma ei saa millestki aru, aga ohjan kahe käe ja hammastega autot ning sunnin teda teepervele seisma. Selle tegevuse käigus hüüatab kaassõitja-kumm läks! Esimeses vasakus kummis ongi pikk ja sügav haav. Pühime otsaeest higi. Õnnelik õnnetus. Ei olnud ma parasjagu möödasõidul ega kurvis ja kiirust oli kõigest 100km/h. Lisaks oli mul täpselt parajalt jõudu ja adekvaatsust, et suutsin õigesti tegutseda.

Mõtleme, mida edasi teha. Varukummi mul ju ei ole. Ostsin auto juba ilma selleta, aga läks meelest asendus leida. Lõpuks helistame ühisele koolikaaslasele ja kutsume ta appi. Õnneks on ilm hea. Päike paistab ja palav on. Umbes poolteist tundi hiljem saabub abiline koos rehvi ja perega ehk pealtvaatajatega. Action ikkagi. Rehv on 500 seeria BMW oma ja seetõttu on esialgu hirm, et äkki too ei mahugi minu pisikese auto alla ära. Kuid siiski, siiski. Mahub. Üldpilt muutub väga kurjaks ja autopedelikuks. Auto on küll ka veidi kaldus, aga tühja sellest. Saaks kuidagigi Pärnusse. Saanud mõned kilomeetrid sõita, hakkab vihma sadama. Ja mitte lihtsalt sadama, seda võiks nimetada valgeks seinaks, mis taevast alla valgub. Nähtavus on oma auto ninani ja kusagilt eestpoolt kumavad eesmise auto tagatuled. Nende järgi sõidangi.

Saanud õnnelikult Pärnusse, suundume esimesse rehvitöökotta ja laseme asja korda teha. Otsus sai lihtne. Kuna esirattad on kulunumad, siis need eemaldatakse. Tagumised rattad tõstetakse ette ning kaks uut kinnitatakse taha. Rehvi vahetuse käigus selgub, et parem tagumine amort on kohe otsa lõppemas. Kuulen rahapõrsakese heledat kiunu. Uued rehvid all, sõidan kodu poole. Aga oh häda, vibra on taas platsis.

Õhtuse saunapeo käigus samas seltskonnas tekib mõte, et need rehvid, mis sai tagant ette tõstetud, jäid tasakaalustamata ehk on vibra põhjus selles. Vaja esmaspäeval kontrollima minna.