Eluveidrused

Puhkuse ajal leppisime ühe kolleegiga kokku, et hakkame koos trennis käima. Üks tõukab üht ja teine teist tagant, kui laiskus kallale hiilima hakkab.

Niisiis on täna esimene trenn. Nimeks Latiino ja treeneriks Almer Jansu. Alguses küsib treener, kas on kedagi ka esimest korda. Tõstame arglikult kolleegiga käed püsti. Treener soovitab meil asja rahulikult võtta, kuna osad on selles trennis juba kaheksa aastat käinud. On ikka sportlased. Trenn algab Bollywoodi stiilis liigutamisega, sekka paar venitust-painutust ja siis lähebki latiinoks. Peab ütlema, et venituste ja painutuste ajal näeme me kolleegiga välja nagu hädised koerakirbud. Kõverad ja koledad. Treenitust ei ole mingisugust. Latiino osa on küll üsna huvitav, kuid minu jaoks koormuse vaba ja ühte asja korrati liiga kaua. Kolleegil on vähemasti sammude õppimisega tegemist. Kui trenn läbi on, tunnen, et miskit jäi puudu. Ei ole seda üdini väsinud tunnet, mida ma igatsesin. Näis, mis lihased hommikuks ütlevad

# posted by Alemana @ 16:28