Eluveidrused

Külastan esimest korterit. Õigemini esimesi kortereid ehk tühje box’e, kuna tegemist on renoveeritud majaga, kus müüakse kõik 18 korterit. Peab ütlema, et üheski veel vakantses ei tule SEDA tunnet peale. Seinad on helebeezhid nagu ikka. Ilmselt on raske igavamat värvi välja mõelda, samas on neutraalne ja ei karju näkku. Ühes on magamistuba tänava poole, teises on laminaadi asemel linoleum maas (kusjuures tumesinine), kolmandas on köök-elutuba pikk ja kitsas nagu vorst. Kõigele lisaks on renoveerimise tellija olnud välismaalane, kes oma standardite järgi peseb pesu keldris pesuköögis ja seetõttu pole vannitubades pesumasina jaoks kohta ega ühendusotsi. Box’id on suhteliselt kallid, kui arvestada, et kogu sisustus tuleb sisse osta alates köögimööblist, lõpetades kardinatega. Auto parkimine on tänava ääres suure tee vahetus läheduses. Võtan mõtlemisaega. Siiski ei saa salata, et uus ja korda tehtud maja on ikka uus. Inimese tunne tuleb peale.

Pärast seda sõidan autot remondionule näitama. Räägin, mis kõik juhtus. Remondionu vangutab ainult pead ja vaatab mind ilmel, et blondil on hea fantaasia. Ajan auto letti. Onu vaatab tähelepanelikult mu sisse sõitmist ja ma näen ta ilmest, et asi on põhimõtteliselt klaar. Tõstab igaks juhuks auto ääri üles, kangutab veidi rattaid ja paneb diagnoosi-puksiotsad on läbi. Midagi ohtlikku pole, sõita võib, aga vibra on jätkuvalt ebameeldiv. Järgmisel nädalal teeb auto korda. Pean nüüd välja mõtlema, kas viitsin oma autoga klassikokkutulekule vibreerida u 140km või siis sokutan end kellegi teise autosse.

# posted by Alemana @ 16:52