Eluveidrused

Täna vaatan korterit Koplis. Uus maja. Maakler on umbkeelne venelane, sõidab ette tutika 700-se bemmiga. Siinkoal tekib mul tavaliselt dilemma. Millise autoga peaks nö teenindaja kliendi juurde saabuma. Kas uue kabrioga, et näidata, kui hästi firmal läheb, millega klient eeldatavasti koostööd alustab või siis näiteks VW Pologa, mis on kompaktne, kasutab vähe bensu ja liigub siiski, et mitte jätta liialt toretsevat muljet ja mis võib pahatihti jätta ülbiku mulje.Igatahes tekib mul esimese hooga suunurka muie ja aju kalkuleerib, millise uhke vidina ta minu korteriosturahast oma auto külge osta saaks. No näiteks udupeene veljeringi vms. Tüüp näitab mulle erinevaid tühje kortereid. Suuremaid ja väiksemaid. Mulle väga meeldib. Lisaks on korteri juures panipaik ja parkimiskoht puldiga avatavas kinnises parklas. Eriti edev on suur aken vannitoas. Muidugi, ma ei ole kindel, kui praktiline saab olla üks vannitoaaken. Minu jaoks on alati olnud wc ja vannituba, mis antud hetkel on ühes ruumis, kohaks, kus ma tahan olla täiesti omaette. Olen näiteks kuulnud isegi psüühilisest haigusest, mis väljendub selles, et inimesed ei julge võõras kohas tualetti minna, kui see liialt läbi kostab või kumab või on muud moodi ebaprivaatne. Mitte, et mul see hälve just oleks. Igatahes paistab aknast kümnekonna meetri kaugusel teine maja, kust saab mõnuga mõni pervert minu aknasse sisse piiluda. Ostu korral pean ilmselt investeerima läbipaistamtutesse, valgust mitte läbilaskvatesse ja üleüldises plaanis pimendavatesse kardinatesse. Ühesõnaga tunnen ennast neis kortereis üsna koduselt ehk et SEE tunne on täiesti olemas. Ainus häda ja viletsus on majast üle tee asuv raudtee, mida mööda kütab kaubarong paar korda ööpäevas. Teatavasti kaasneb kaubarongi raskusega ka üleüdine väiksemat sorti maavärin, mida näiteks öösel voodis lesides mugavalt tunda on. Hinna üle tüüp arutada ei lase. Võta või jäta, siuke pakkumine on ja nii jääb. Imestan, et tal kõigest selline auto on. Ja üleüldse, mingu parem eesti keele kursustele.

Pärast seda sõidan Pärnusse valmis, et hommikul lennukokkutulekule startida. Kui ma olen läbi ummikute juba linna piirile jõudnud, meenub, et unustasin oma koolutaja maha. Kuidas üks naisterahvas, keda lennukaaslased pole vähemalt viis aastat näinud siis nüüd olematu soenguga kohale ilmub. Ei, ei, see ei lähe. Ots ringi ja koju koolutaja järele.

# posted by Alemana @ 15:20