Eluveidrused

Enne kokkutuleku algust külastame surnuaeda, kuhu kahjuks meist üks juba 14 aastat maetud on. Asetame kena mälestuskimbu ja meenutame Jannot hea sõnaga.

Üldine kogunemine on kooli juures. Sinna on palutud ka meie õpetajad, eelkõige klassijuhatajad. Isegi matemaatika õpetaja, kes oli kõikide hirm (ja kes alles 60 aastaselt tanu alla sai). Olen rõõmsalt üllatunud, kui kooli juurde koguneb enamus kokkutulekule registreerunuid. Ühe kuti äratundisega on korraks raskusi, aga kui ta rääkima hakkab, tunnen ära. Tüüp on omale jõhkra habeme ette kasvatanud. Õpetajad jagavad kingitusi. Päris piinlik lugu, meil pole neile suurt midagi vastu anda. Peab miskit tagant järele välja mõtlema. Läheme vaatame kooli ka seestpoolt. Päris nukker tunne. 1941a, tolleaja linnaarhitekt Olev Siinmaa (kelle töödeks on ka näiteks Pärnu Rannahotell, Pärnu mudaravila jms) rajatud kaunis koolihoone on nüüdseks täiesti käest lastud. Oli see maja meie ajal juba praguline ja värvist ära, on seda rohkem praeguseks. Toda arhitektivärki tean/mäletan veel ajast, kui üks koolijaloo teemaline referaat tehtud sai. Jube põnev oli igatahes sel ajal materjali koguda. Õnneks oli küll kuulda, et lähiajal on plaanis maja ära renoveerida ja isegi spordihoone rajada. Siiani toimuvad peod ja kehalise tunnid aulas. Samas on poistel ja tüdrukutel kehalise tunnid ühel ajal. Siis ühed on saalis ja teised müttavad koridoris, kui klassiruumides on õpptöö. Aktused toimuvad aga hoopiski õues, kuna saal ei mahuta kogu seda kampa ära. Tänapäeva tingimustes üsna müstiline lugu, eriti kui kuulata-vaadata erakoolide võimalusi. Endised klassijuhatajad paluvad meid ka direktori kabinetti ja õpetajate tuppa. Päris naljakas tunne on astuda suure sammuga neisse ruumidesse, kuhu omal ajal minek keelatud oli. Miski selline lapsepõlve hirm on kuklasse jäänud. Kuulan, kuidas klassikaaslased suhtlevad õpetajatega. Ühed ütlevad ”sina”, ühed ”teie”. Täiesti normaalne ju oleks sinatada, tunnevad inimesed teineteist ju juba 26 aastat, aga vot minu kasvatus ei luba. Karm värk. Tänapäeval enam nii ei ole ilmselt. Mäletan, kui 7.klassis kooliga Soomes sõpruskoolil külas käisime, siis sealsed õpilased kutsusid õpetajaid eesnimei pidi ja ütlesid sina. Meie vaatasime, kui imeasja. Nüüd on see kõik meilegi jõudnud. Teagi, kas see nüüd on hea või halb.

Kooli juurest sõidame peopaika. Avame algatuseks õpetajate kingitud rohked shampanjapudelid, mis maitsevad kuuma ilmaga ülihästi. Enne sööma asumist loeb üks klassijuhata ette luuletuse, mille on kirjutanud üks meie klassikaaslane. Seejärel näitab ta puudumiste päevikut, kuhu on kirjutatud erinevaid toredaid märkusi. Näiteks-Tanel ei tööta tunnis kaasa, mängib peegliga. Esimesena turgatab pähe mõte, et Tanel on eneseimetleja, aga siis taipame, et ilmselt ta siiski näitas peegliga seinale ”jänkukesi”. Veel leiame kolmelt lehelt, et Randol lahkus tunnist, kuna kõht valutab. Rando ise kommenteerib selle peale, et nüüd oskaks ta kindlasti juba paremaid põhjuseid välja mõelda, kui et kolm korda järjest kõhuvalu. Puudujate päeviku uurimine annab terveks õhtuks kõneainet. Kuid see ei ole veel kõik. Õpetaja jagab kätte tsiviilkaitse vihikud. See näeb välja nii vastikult professionaalne, et õpilase tunne tuleb peale. Ahven-puudub jah?!, Kallas-nii palun, Seppius…Sööme kõhud täis ja mõnuleme päikese käes. Keegi toob välja Aliase mängu. Leiame kümme inimest ja mängime pool õhtut Aliast. Kohutavalt naljakas on. Eriti mängu esimene pool, kus mina oma paarilisega ilusa ülekaaluga mängu juhime. Lõpetame mängu küll eelviimastena. Ilmselt ei mõju tarbitav alkohol ja muretu meelsus võistlusele kohaselt. Käiakse saunas ja tantsitakse hommikutundideni. Ööbimise osa on minu jaoks vast kõige humoorikam. Kuna olin üks esimesi, kes endale toa leidis ja selle seejärel lukustas, juhtus nii, et pidin hiljem saabunud kolm klassivenda tutvuse poolest enda tuppa majutama, kuna mujal polnud enam kohti. Seega ööbin sujuvalt meeste toas. Tunnen ennast kõige populaarsema klassiõena. Mis siis, et und saab napilt mõned tunnid nautida. Seda naljakamad on hommikused paistes näod, mida ma halastuseta fotokasse talletan. Hommikupoint saabub siis, kui kaks vaimust vaevatut omavahel võistlema hakkavad ja seda suurima promilli väljapuhumise asjus. Skoor jääb 1,5 versus 3.

Väga positiivne pidu sai. Tundub, et kõik jäid rahule. Viie aasta pärast jälle.

# posted by Alemana @ 16:18