Eluveidrused

Täna on kinnisvaraga tegelemise päev. Minu korterit tuleb vaatama kolm inimest ja mina lähen vaatan kahte korterit. Eelmisel nädalal käis veel üks piiga vaatamas, seega on kokku juba viis vaatajat. Esimene kutt teeb kähkuka. Vaatab siit ja sealt ning ütleb, et peab nüüd tööle tagasi lippama. Teine seevastu võtab asja tõsisemalt. Saabub poeg koos isaga. Kena poeg iseenesest, aga jõhkralt isa käpa all või siis isa rahakoti all. Isa võiks vabalt töötada audiitorina. Mulle esitati ”mina tean kõike” ilmel ja teadlase hääletoonil järgnevaid küsimusi:

Mis maja see üldse niisugune on? Kas pole tore pick up line. A la –kes sa siuke üleüldsegist oled ah? No aga kellele see maja kuulub? Pobisen midagi korteriomanditest Aga kuidas teil naabritega on-no nii kohe päris ausalt, ei ole vaja siin midagi keerutada? Ja kuidas läbikostvusega on? Aga kui siin kontsert korraldada (ise mu endise töökoha logoga kella vahtides)? See oli liiga peen huumor, ma ei taibanudki esimese hooga kohe. Kuidas siin siis maksudega on? Vastan, et majahaldaja arved on nii ja nii palju, lisandub elekter, mis talvel on suurem, aga sõltub soojalembusest ning kamina kütmise virkusest et siis on nii palju. Tema küsib seepeale: ”No ja mis see siis kokku teeb?” Ilmselt ta siiski audiitorina töötada ei saaks, kuna kokku liita ta ju ei mõista. Küsimusi jätkub tal vähemalt pooleks tunniks. Lisaks tahab ta oma silmaga näha küttepuude olemasolu ning mis puud on ja kui suurtes kottides. Lõpuks esitatakse küsimus-Millal me peame teile teada andma? Vahime maakleriga teineteist lollil pilgul. Maakler siis selgitab, et mida rutem, seda parem, et huvilisi on mitmeid ja kui keegi ilmutab enne teid soovi osta, siis on korter läinud. Isa vastab, et no seda huviliste juttu ma võin uskuda ja võin mitte uskuda, see on selline maakler jutt. Maakler lisab siis veel selgituse broneerimistasu osas, mis kindlustaks ostu just neile. See on uus info, millesse esialgu suhtuda ei osatagi. Esitatakse päris mitu täpsustavat küsimust. Kui tandem ära läinud on, ohkan sügavalt ja ütlen maaklerile üsna otse välja, et mul oleks väga hea meel, kui nemad seda korterit ära ei ostaks. Pärast võib veel tühjast tüli tõusta ja see kõik võib kurat teab millega lõppeda. Enne kolmandate ostjate tulekut panen peale sulni Norah Jones'i, et lisada õdusat õhkkonda. Ostjad jäävad elegantselt 20minutit hiljaks. Kui olin just otsustanud, et lähen poodi süüa ostma, heliseb telefon. Nad on kuhugi ära eksinud. Püüan õiget teeotsa kätte juhatada ja varsti ongi nad kohal. Mind tervitavad piiga ja punkar. Wow! Selgub, et punkar töötab ehitusel. Piiga võtab viisakalt välisjalanõud jalast ja uurib olukorda. Õlle järele lehkav punkar teatab, et tema küll ei viitsi jalatseid ära võtta ja tatsab köögis ringi. Ma saan aru, et tegu on nöörsaabastega ja ilmselt ma ei tahagi tervise huvides, et ta need jalast kooriks, aga sellegipoolest ei tasuks ülbitseda, neeger! Alles nüüd taipan, et olen oma sulni muusikavalikuga absoluutselt puusse pannud. Siis aga juhtub midagi täiesti enneolematut. Nad tahavad pööningut näha, et äkki saaks sinna korterit laiendada. Ega ma ei saa neid kinni hoida. Hoiatan vaid, et seal ei ole kõige puhtam ja jään alla südamest kinni hoidma. Piiga kilkab teel üles: ”Issand, kui kift siin on, ma tahaks üleüldse siin elada” Eee….Aga see pole veel kõik. Nad tahavad tagumist treppi mööda hoovi minna ja seal ringi vaadata. Ma väldin ise seda treppi juba aastaid, ja nüüd siis…Kutt trambib hoovis ringi ja küsib, et siin ju on bomtshidel ka hea koguneda. Noogutan vaevumärgatavalt. Veel jutustab punkar midagi oma sõbrast, kellel täna hommikul hullem pohmakas oli. Kui nad lõpuks ära on läinud, jääb mul vaid nentida, et Issanda loomaaed on jõhkralt kirju.

# posted by Alemana @ 16:53