teisipäev, juuli 31, 2007
30.07.2007
Minu kann saab septembris kuulsaks!
Mu lemmiksõbranna töötab ühes ajakirjas ja ta tahtis teha artiklit mingist iluteenusest, mida üks katsejänes pidi omal nahal läbi tegema ja seda protsessi siis ühtlasi ka pildistatakse. Andsin oma nõusoleku olla katsejänes noorendavas ja uuendavas mikrolihvimise protseduuris. Kõik see nägi välja nii:
Algatuseks siluti keha kuuma lapikesega ilmselt pooride avamiseks, seejärel pihustati miskit külma vedelikku ehk seenevihmakest, nagu kosmeetik ütles. Arutasime ka seda, et suvel on säärane jahutav pritsimine väga mõnus, talvel ilmselt tuleb kasutada soojakotikest, mis leevendaks ebameeldivat külma. Siis kanti peale kristallikestega kreem. Nüüd saabus asja iva- kreem aeti laiali väikese masinaga, mis nägi välja nagu pisike käi. Masin pulseeris ja masseeris õrnalt. Kui kreem oli naha sisse aetud, tõmmati suurte mõnusate käpikutega ülejäänud kreem maha. Peaks ütlema, et see kooris veel kõige rohkem. Masina õrna pulseerimisest ei saanud muud aru, kui et masseeris. Selline protseduur tehti üle terve keha, misjärel saadeti mind dušši alla. Kristallikesed on väga pisikesed ja seetõttu ei õnnestu neid kosmeetikul vaid kinnastega maha pühkida. Kosmeetikulaual taas pikali olles kanti tervele kehale kreemi, mis boonusena masseeriti nahasse. Kui tunnike protseduuri algusest möödas oli ja ma seal veel minutikese lamada sain kuniks kreem imendub ning püüdsin end taas ellu kutsuda, oli väga raske end taas töölainele mõelda. Ainus jama oli, et ma ei taibanud deodoranti ühes vedida. Kust ma teadsin, et mind dushi alla kupatatakse. Pildistati protseduuri algust, kui uuendati mu jalgu ja kannikaid. Õnneks nägu ei jäänud näha. Või mine nüüd võta kinni, mille järgi inimesi ära tuntakse…
