Eluveidrused

Endised klassiõed ja üks endine kodulinlane kutsusid mind teatrisse Eesti asja vaatama. Leppisime eelnevalt kokku, et läheme pärast tööd otse, muidu ei jõua õigeks ajaks kohale. Panen hommikul kostüümikleidi selga, kuna meil on kontoris tähtsaid inimesi. Pärastlõunaks on mul ühe korterivaatajaga kokku lepitud, seega on plaan käia vahepeal kodus ja ennast soojemalt riidesse panna, kuna tegu on vabaõhu üritusega. Lõunal helistab maakler ja ütleb, et vaataja siiski ei saa tulla. Hea tüng. Langetan korteri müügihinda 20 000kr võrra, näis kas mõjub. Kõigele lisaks läheb pärastlõunal äkitselt tööga nii kiireks, et jõuan vaid alla korrusele sukkade ostule joosta. Niisiis korjab mu klassiõde algatuseks mind kontori juurest peale, seejärel ka teise klassiõe ja siis liitub meiega neljaski teatrihuviline. Klassiõde jagab mulle enda sooje riideid. Nii reedavad mind vaid kõrged kontsad, mis ilmselgelt ei ole parimad jalatsid murmängudeks. Naised koos, läheb sõiduks.

Jõuame kohale kolmveerand tundi varem, kuid saame kohad siiski üsna taharitta. Kõht on kole tühjaks läinud. Üritame kiirelt mingist telgist süüa haarata, kuid igal pool on kohutavad järjekorrad, mistõttu jõuame kugistada vaid ühe korbitükki. Etendus hilineb veerand tundi, sest rahvast muudkui tuleb ja tuleb. Minu rõõmuks tilbendavad järelvalveta lapsed otse laval, keda saali administraatori laadne tegelane ära ajama peab.

Etendus on tõepoolest Eesti asjast, nagu pealkiri lubab. Kuidas kirjaoskamatud, valelikud ning pikanäpumeestest eestlased Krimuna külast, mida isegi kaardile pole märgitud, pastori eestvedamisel esimesele laulupeole lähevad. Vürtsikas tekst vaheldub isamaaliste lauludega, mida näitlejaksond kaunilt kõlada laseb. Minu jaoks oli vast suurim üllatus Kleer Maibaumi sopranivolüüm, mis teised tahaplaanile jätab. Ei saa salata, patriotism minus hakkab veidi pead kergitama. Selle rikub küll ära pärast kummardusi kordusele tuleva laulu-kui siit pilve piirilt alla vaatan üle õitsva isamaa- ajal minu selja tagant kostev Nokia tune. Ei tahaks uskuda, et inimesed on naturaalselt matsid ja jätavad nahaalselt mobiili välja lülitamata, aga vägisi säärane tunne tuleb peale, kui kõikvõimalikest meeldetuletustest hoolimata see ikka ja jälle juhtub. Etendus kestab kolm tundi koos vaheajaga. Selle aja peale on kõht ikka väga tühjaks läinud. Süüa saada enam ei õnnestu. Köögid on suletud.

Naudime tagasiteel hiiglasiku kuu paistet, mille peegeldus merest on uskumatult ere ja kaunis. Et päev oleks veelgi kultuursem vaatan öösel võileibu nosides dokfilmi Vengerovist.

# posted by Alemana @ 12:10