Eluveidrused

Meie firma võitis kontorirottide võidujooksul ohtraima osalejate arvu auhinna ehk BMW sõidukoolituse. Täna see siis toimubki.

Sõidame United Motorsisse, pargime omad BMW-d ära. Kolmveerand tundi tutvustatakse meile teooriat, nagu näiteks õiget istumise asendit rooli taga, käte õiget asendit roolil ja selgitatakse, kuidas need aitavad juhtimisele kaasa, õpetatakse, mida ette võtta auto ala- ja ülejuhitavuse korral jne. Väga lahe metoodiline vahend on üks nn lame vurr, mille ühes ääres on mudel autost, kus raskus on jaotatud telgedele ebavõrdselt ja teises, kus on raskus võrdselt jaotatud (ehk BMW). Kui vurr käima panna, siis ebavõrdse raskusega auto mudel jääb spinni lõppesed “teega” risti. Ehk et “ostke meie autosid”. Peab ütlema, et minu jaoks on kõik väga põnev, sest kogu oma juhikoolituse sain 15 aastat tagasi oma isalt ning sooritasin eksami eksternina. Seejärel läheme õue autode juurde. Seal on rivis tutikad 300-sed tumesinised bemarid. Kõik ühesugused. Läikivad. Ilusad. Ahvatlevad. Meid on 9, autosid 5 ehk et enamus on autodes paaris, üks saab üksinda hullata. Mehed lähevad vaidlema, sest kõik tahavad üksi sõita, saab ju topelt aja roolida. Meie lepime ühe naiskolleegiga omavahel kokku, et oleme paaris. Kui võtmete jagamiseks läheb, satuvad mehed hoogu. Kõik krabavad omale võtmed ja istuvad rooli. Naised vahivad lolli näoga pealt ja hakkavad siis endale paarilisi valima. Nagu misteri võistlus. Kõigil on ühesugused ”bikiinid” ja ootavad. Kõige kurikuulsama taustaga mees jääb autosse üksi. Ohutus ennekõike. Siis jagatakse meile kõigile raadiosaatjad, et õpetaja saaks juhiseid hõigata. Õpetaja sõidab ette musta 300-se iludusega, kuhu on küljele kirjutatud mitme sekundiga seda autot kupeeks ja mitme sekundiga kabrioletiks muuta saab (peast ei mäleta, aga vist sai lõpptulemuse 22 sekundiga). Seda meile siis ka demonstreeritakse. Tunnen, kuidas iga järgmise nupuvajutuse peale mu rahakott järjest rohkem krimpsu kisub. Kui meie ees valmis kabrio seisab, ütleb õpetaja justkui vabandades, et ega nii eriti mugav sõita polegi, päike paistab pähe ja kinnises konditsioneeriga autos on ikka mõnusam.

Sõidame suure ringiga, et maanteel autot tunnetama õppida, õppesõidu platsile. Seal harjutame slaalomit, ekstreemset pidurdamist erinevatel kiirustel, järsku möödasõidu manöövrit jms. Õpetaja kommenteerib igat sooritust ja annab juhtnööre. Peab ütlema, et saan kõikide harjutustega üsnagi hästi hakkama. Vähemasti kostub mitu korda sõnad – super, priima ja tubli. Ma ei ole muidugi ainuke tubli. Õpetaja kiidab meie grupi üldist kõrget taset. Kõige keerulisem on õige kiiruse ülessaamise jälgimine, et harjutust sooritada. Päev lõpeb võistlusega. Nüüd ütlevad mu närvid üles. Teen väga kiireid ringe, kuid poste muudkui langeb ja miinuspunkte muudkui koguneb. Lõpetuseks sõidan välja päeva kolmanda aja, kuid miinuspunktidega koos jään viimaseks. Aga õnneks ega tavaolukorras slaalomit sõitma ei peagi… Nüüd siis olengi diplomeeritud.

# posted by Alemana @ 16:59