Eluveidrused

Saan kõne tuttavalt, kel selja taga pikad aastad Prantsusmaal elamist, et appi, tal on üle kutse Edith Piafi filmi eelesilinastusele, millele eelneb väike kontsert koos veini ja snäkkidega. Leidku ma endale tunni ajaga kaaslane ja mingu tema asemel. Tiivustatud väga ahvatlevast ettepankeust skrollin oma MSNi nimekirja üles ja alla ning tuvastan, kes on online ja reaalselt lähimas raadiuses. Leian, et üks kolleeg on online. Tutvustan talle oma ideed. Tema on küll juba ühe jalaga uksest väljas Hansapanga jooksule minemas, aga lubab, et lidub kiiresti ja tuleb minuga kinno.

Niisiis jääme kontserdile hiljaks ja jõuame juua vaid ühe pokaali veini, kuid filmi näeme algusest peale. Enne kui kinosaalist kõik tuled kustutatakse tunnen, et saalis puudub igasugune hapnik. Mõtlen hirmuga järgnevale kahele tunnile... Film on väga haarav. Ma küll teadsin umbes Piafi elulugu ja seda väga kentsakal põhjusel. Nimelt, kui ühel ööl mu kallid naabrid mind jälle liialt erutasid ja ma pärast politsei külaskäiku sõba silmale ei saanud, klõpsisin teleka lahti. Minu jaoks toimivad kaks asja kindlalt uinutavana- telekavaatamine ja autosõit. Sealt siis parasjagu tuligi film Piafi elust.

Vaadatav film tundub alguses üsna segane, kuna Piafi erinevad eluetapid vahelduvad segastel asjaoludel. Ehk et film ei ole kronoloogiline. Püüan kramplikult jälgida ekraanile ilmuvaid uusi aastaarve ja lõpuks puzzlet kokku panna. Vehin meeleheitlikult kutsega oma nina all, et mitte ära minestada ja jälgin põnevusega filmi. Muusika on muidugi ülihea. Filmi lõpuks on aga kerkinud terve rida küsimusi, millele tahaks hirmsasti vastuseid leida. Kas pole asjalik lähenemine filmitegijate poolt- panna vaatajat asjast huvituma.

Kirsiks vahukoorekoogile läheme einestame ühes parimas pealinna kohvikus.