Eluveidrused

Maakler helistab tööle, et tal oleks jälle üks klient. Lähen varem koju, et toas ja koridoris veidi harja keerutada. Üleeile alles astusin naabrite kakluse vahele ja karjusin, et olge vaaaait (noh nagu I.Ever Nukitsamehe filmis) ja korjake oma koeras... koridorist ära ja kolme aasta jooksul ei teeks paha esimest korda koridori ka koristada. Mees rehmas käega, et jajaa, koristan,koristan. Sinna see jäigi. Lisaks sellele kakkusin eile autost matid maast ära ja tõin vannitoa põrandale kuivama. Auto on seest kole niiskeks läinud. Pean minema kummimatid ostma. Enne pean ilmselt uurimustöö läbi viima, mis suurusega matid mulle sobivad. Ja näpitsate puudumisel pidin matid nublakate küljest maniküürtangidega maha keerama. Beib ikkagi.Ühesõnaga tahan enne vaataja tulekut automatid ka vannitoa põrandalt kokku korjata.

Avan välisukse. Seal seisab noor neid koos emaga.Lükan ust veidi rohkem lahti. Uks vajub ja vajub aeglaselt järjest rohkem lahti kuniks jääbki vastu seina ainult ülemise hinge külge rippuma. Ei ole just parim algus korteriostu puhul?! Külalised astuvad sügishämarasse koridori. Neiu leiab ukse kõrvalt lüliti ja plõksib seda. Ütlen, et see on õuelamp, koridoris olev pirn on läbi põlenud.

Miskipärast on mul selline karvane tunne, et ka siit ei meelita ostu välja.