Eluveidrused

Kolleeg tuleb minu tuppa ja küsib, mis ma õhtul teen. Kuna mul plaane ei ole, saan ettepaneku tulla suvepäevadel esitatud Aafrika tantsu õpetama. Homme olevat vaja üllatusesitada ühe piiga Inglismaale õppima saatmise üritusel. Annan oma nõusoleku ja hakkan kohe pabistama, kuna ma olen suutnud kahe kuuga tantsu täielikult ära unustada. Otsin üles oma kirjelduse ja vaatan vastava klipi youtubest üle. Leian veel paar huvitavat liigutust, mille ka kirja panen. Eks siis kohapeal selgub, mida võtta, mida jätta.

Õhtul enne seda, kui kolleg mulle järele tuleb, püüan meeleheitlikult tantsu meelde tuletada ja ka meelde jätta.

Mind viiakse kellegi juurde koju. Õnneks on tegu siiski maja, mitte korteriga. Umbes poolteist tundi läheb algatuseks kostüümidele. Mõeldakse, milliseid ribasid kuhu panna ja millega kinnitada. Ei saa öelda, et mul just kõige huvitavam oleks olnud. Lõpuks siis jõuame ka kuidagi tantsuni. Kui olen kolm liigutust selgeks õpetanud, helisevad tantsijate telefonid järgemööda. Homne ürituse põhjustaja pabistab, kuida keegi pärale jõuab. Samas ei tohi keegi välja näidata, et me parasjagu kõik ühes kohas oleme ja talle üllatust ette valmistame. Kui lõpuks kõik kõned tehtud on, saame jälle tükike tantsu õppida. Paar tundi hiljem on kava teoreetiliselt selge, praktiliselt näeb asi üsna kohmakas välja. Eriti meestel. Samas peab meestele au andma, et nad vabatahtlikult nõus on seda janti kaasa tegema. Saan vaeva eest kingituseks pudeli veini ja boonusena palutakse mul homme peole kaasa tulla esiritta soleerima, et spikerdada, kui meelest peaks minema. Kostüüm lubati minu jaoks ka kaasa võtta, ma ise ei peaks üldse vaeva nägema.