Eluveidrused

Sama kolleeg võtab mind autole, et peole viia. Teel mõtleme välja legendi, kes mina olen. Esimene variant: kolleegi sugulane Pärnust. Siis meenus kolleegile, et peasüüdlane on meil kontoris käinud ja võis mind näinud olla. Teine variant: mul on elus väga raske periood ja mind ei tohiks üksi koju jätta. Mõistlikum oli kaasa võtta, enne kui ma endale midagi halba veel teen. Kolmas variant: olen kolleegi elukaaslane (mõlemad oleme naised). Kuna ükski variant ei paistnud sobiv olevat, jätame asja kohapealselt improvisatsiooniks.

Eile jäi jutt, et poolel teel teeme väikese peatuse ja harjutame veel paar korda tatsu läbi, et oleks kindlam. Jääme kusagil „taskus” seisma. Ühest autost pannakse muusika mängima, uksed jäetakse lahti, et paremini kostuks. Tänaseks on meiega liitunud veel üks mees. Eile trennis olnud elukaaslane oli öö jooksul mehele tantsu selgeks teinud. Mis nii viga üritust teha, kui entusiasmi üle ääre ajab. Niisiis teeme tantsu neli korda maantee ääres läbi. Autod sõidavad mööda, juhid vahivad kaelad kõveraks, mõni annab signaali. Ma kujutan ette, et seda kõike võib päris koomiline vaadata olla, eriti seetõttu, et mehed on sõidutee pool ja naised teeperve pool. Kui autosse tagasi istume, olen täiesti higine ja hommikul keerutatud soengust ei ole suurt midagi alles.

Peo alguses palub peasüüdlane kõigil ennast tutvustada ja öelda enda kohta midagi sellist, mida teised ilmselt tema koha ei teaks. Vot nüüd ongi jama. Aga kuna tervitusnapsu ajal juhtus nii, et kolleeg kallas oma napsu minu klaasi, et ta saaks pärast autot juhtida, sai minust automaatselt varujoodik. Ma kujutan ete, et peo perenaisel võis minust üsna veider esmamulje jääda. Tuleb kontvõõraks ja lubab kõik ära juua, mis ripakil. Kusjuures nõudlus minu, kui varujoodiku järele, on üsna suur. Kolleeg lubab teha graafiku, et mind välja laenata.Järgmine "töö" on juba järgmisel nädalavahetusel.

Tutvustava osa järel hiilitakse mulle ligi ja sosistatakse, et üks mees tahaks nüüd veel kiiresti tantsu selgeks õppida. Läheme veidi eemale ja teeme asjad kiirelt selgeks. Tule jumal appi, meil on viis meest ja kolm naist+mina. Millal seda enne nähtud, et mehi rohkem tantsib kui naisi.

Teatud peo etapil hakkame väikeste gruppidena minema hiilima, et end kostüümidesse riietada. Kõige rohkem võtab aega näo ja käte pruuniks võõpamine. Karnevalipoest ostetud värv jääb väga ebaühtlaselt peale ja on pigem tumelilla kui pruun. Justkui oleks nägupidi mustikamoosi kukkunud. Aitame üksteist, kuidas saame, teeme ohtralt fotosid ja kargleme kiirelt veel kord tantsu läbi. Siis läheme peale. Kahjuks või õnneks on õues selleks ajaks juba nii pime, et ükski külaline ei erista neegrimaski taga peituvaid tõelisi nägusid. Iseenesest mõista saavutame enneolematu kuulsuse ja heakskiidu. Pärast meie tantsu tuleb ladina tantsude õpetamise blokk-rueda ja merenque. Kõige popimad on ikkagi neegrid, kes ennast kuulsuselainetest kanda lasevad: tehke neegrile ruumi! Eest ära, neeger tuleb! jms lauseid kostub nüüd ja edaspidi mitmel korral. Väljenditel jogurt ning check materjal antakse täiesti uus sisu. Nimelt on need rueda tantsufiguurid, millest esimene tähendab koos partneriga puusade hööritamist ja teine eelmise naistpartneri põlve katsumist. Ma arvan, et veel päris mitu pidu selles seltskonnas sooritatakse materjali kontrollimist. Pärast 45min tantsimist on kõik nii võhmal, et võetakse väike paus. Järgneb fotosessioon neegritega. Selles ja tolles ja kolmandas poosis. Ühesõnaga sai meil, tantsijatel, selle protsessi käigus kohutavalt palju nalja. Ilmselt ikkagi rohkem, kui teistel peokülalistel. Oleme endast lihtsalt nii suures vaimustuses.

Vahetame riided ja püüame taastada valge inimese staatuse. Pidu jätkub ümber lõkke bachata rütmidega. Kasutan võimalust ja tantsin õpetajaga. Väga mõnus õhtu sai. Koju saan kell pool neli hommikul.