Eluveidrused

Maakler helistab, et tal on kaks ostja kandidaati, kes sooviks korterit vaatama tulla. Nüüd siis? Selgub, et üks vaataja on tuttav. Lepime omavahale kokku, et ta tuleb õhtul veel kord korterit vaatama koos kaaslasega.

Vahepeal ajan korda nii palju asju, kui saan: küsin sõbralt broneerimise tasu laenuks, lepin kokku oma praeguse korteri hindamise aja, saadan kolme panka laenutaotluse, korjan kontori pealt kokku vanad ajalehed, et saaks nõusid pakkida ja palun sekretäridel ühtegi kasti ära visata vaid mulle anda, lepin üürilisega kokku välja-sissekolimise aja ning mida tahab, et korterisse sisse jätaksin. Ainus asi, et mul ei õnnestunud oma uut palganumbrit välja nuruda.

Õhtul selgub, et hommikul käinud tuttaval korterivaatajal on ka esilagu hoopiski üürimise huvi. Ta püüab mind moosida nii ja naapidi, et ma korteri just talle üürile annaks. Lubab käituda laitmatult ja olla muidu tore. Täitsa dilemma. Mõlemad kandidaadid on viksid ja tublid, ainult ühel on sissekolimisega kiire ja teisel mitte. Pean siiski otsustama esimesena jaole saanu kasuks.

Kõige lõpuks surfan veidi netis ja kogun uue korteri sisustuseks infot. Seal on ju vaid neli seina, wc pott ja vann. Ehk et algatuseks pean kotiga küünlaid ja miski madratsi kaasa võtma, et esimesed päevad kuidagigi mööda saata. Ahjaa, vannitoa akna ette oleks vaja miski kalts riputada, et perverdist naabrimehed minu vannitoa toimetusi pealt ei vaataks.