pühapäev, september 23, 2007
21.09.2007
Sain kutse Radissoni hommikusöögile. Riietan end paksu jopesse, kuna üritus on õues. Eile viisin oma neljarattalise sõbra eelmise remondi parandamise remonti. Seega tellisin ka eile õhtul omale hommikuks takso ära, et asi oleks kindel.
Kuigi kell on juba paras, taksot veel pole. Lähen õue vaatama. Ikka ei ole. Helistan. Kohe pidavat jõudma. Ootan. Mobiil heliseb ja kõuts (ehk siis meessoost „kiisu”) teatab mulle, et takso juba ammu ootab Roo tänaval. Soovitan tal kõrvu pesta, sest tellisin takso siiski Rohu tänavale.Niisiis jään kümme minutit hiljaks ja mu kolleeg juba ootab mind.
Telgi uksel, mis seks puhuks püsti on pandud, ulatatakse igale sisenejale kuum kakao ja rumm. Et külm poleks. Vaatan korraks kella. Üheksa hommikul. Mõtlen veidi ja löön käega. Mis see paar tilka rummi kakao sees hulpimas ikka teeb. Laval käib Anu ja Marko eestvedamisel Terevisioon koos kõigi oma kohustuslike lõikudega-tants, laul, kokandus, võimlemine jms. Surun koti rohkem kaenlasse ja alustan retke toidulauani. Trügin läbi inimmasside telgi taha otsa välja. Avastan sealt kalamarja-pliini-hapukoore-shampanja laua ja kühveldan taldriku täis. Jätan shampanja võtmata ning trügin uuesti oma kohale tagasi. Seejärel läbib sama retke mu kolleeg ja naaseb sarnase laadungiga. Lisaks sillerdab ta peos kaks pokaali shampanjat. Egas midagi, kui toodi, tuleb sisse kummutada. Desserdilaualt näpsame veel maasikaid ja shokolaadikooki peale. Siis näeme teenindajat konjakikandikuga ringi kõndimas. Uskumatu, on see hommikusöök või mis? Jätame konjakiringi siiski vahele ja läheme kergel sammul ning lõbusas tujus tööle.
Saan oma panga kliendihaldurilt emailile vastuse, et ma võiks neile üürilepingu saata. Minu avalduse saatmisest on möödas neli päeva ja keegi ei ole sellele reageerinud. Asjaajamise venimine ehk teadmatuses ootamine on minu jaoks üks irriteerivamaid asju üldse. Õnneks on mu üüriline parasjagu Tallinna peal käimas. Saame kokku ja kirjutame alla lepingu. Seejuures lõpuni teadmata, kas ma saan laenu või ei. Ühtlasi meenub mulle, et pidin eile saama oma korteri hindamisakti kätte. Jälle pean helistama ja nõudma, kus on. Kohati jääb tunne, et kas ma olen nähtamatu või siis lihtsalt ei viitsita oma tööd teha. Selgub, et mulle on saadetud arve emailiga ja kui selle ära maksan, saan akti kätte. Minuni arve jõudnud pole, ilmselt on taas Junki läinud ja sealt saan selle kätte järgmisel päeval. Õnneks saadetakse akt mulle siiski ära. Saadan nii selle, kui üürilepingu panka ära. Üks asi on kogu protsessi juures nüüd küll selge, et sel nädalavahetusel ma ei koli veel kuhugi.
Palun end linna teise otsa auto juurde sõidutada ja saan sama veaga auto tagasi. Veedan reede õhtu õnnetult iseendaga-oma vanas kodus ja oma vigase autoga. Tunnen, et olen tõeliselt tüdinenud kogu sellest korteriga trallist: töö juurest korterit näitama jooksmistest, müügijutust, pangaga suhtlemisest jne,jne. Üksi on raske ikka ka.
Kuigi kell on juba paras, taksot veel pole. Lähen õue vaatama. Ikka ei ole. Helistan. Kohe pidavat jõudma. Ootan. Mobiil heliseb ja kõuts (ehk siis meessoost „kiisu”) teatab mulle, et takso juba ammu ootab Roo tänaval. Soovitan tal kõrvu pesta, sest tellisin takso siiski Rohu tänavale.Niisiis jään kümme minutit hiljaks ja mu kolleeg juba ootab mind.
Telgi uksel, mis seks puhuks püsti on pandud, ulatatakse igale sisenejale kuum kakao ja rumm. Et külm poleks. Vaatan korraks kella. Üheksa hommikul. Mõtlen veidi ja löön käega. Mis see paar tilka rummi kakao sees hulpimas ikka teeb. Laval käib Anu ja Marko eestvedamisel Terevisioon koos kõigi oma kohustuslike lõikudega-tants, laul, kokandus, võimlemine jms. Surun koti rohkem kaenlasse ja alustan retke toidulauani. Trügin läbi inimmasside telgi taha otsa välja. Avastan sealt kalamarja-pliini-hapukoore-shampanja laua ja kühveldan taldriku täis. Jätan shampanja võtmata ning trügin uuesti oma kohale tagasi. Seejärel läbib sama retke mu kolleeg ja naaseb sarnase laadungiga. Lisaks sillerdab ta peos kaks pokaali shampanjat. Egas midagi, kui toodi, tuleb sisse kummutada. Desserdilaualt näpsame veel maasikaid ja shokolaadikooki peale. Siis näeme teenindajat konjakikandikuga ringi kõndimas. Uskumatu, on see hommikusöök või mis? Jätame konjakiringi siiski vahele ja läheme kergel sammul ning lõbusas tujus tööle.
Saan oma panga kliendihaldurilt emailile vastuse, et ma võiks neile üürilepingu saata. Minu avalduse saatmisest on möödas neli päeva ja keegi ei ole sellele reageerinud. Asjaajamise venimine ehk teadmatuses ootamine on minu jaoks üks irriteerivamaid asju üldse. Õnneks on mu üüriline parasjagu Tallinna peal käimas. Saame kokku ja kirjutame alla lepingu. Seejuures lõpuni teadmata, kas ma saan laenu või ei. Ühtlasi meenub mulle, et pidin eile saama oma korteri hindamisakti kätte. Jälle pean helistama ja nõudma, kus on. Kohati jääb tunne, et kas ma olen nähtamatu või siis lihtsalt ei viitsita oma tööd teha. Selgub, et mulle on saadetud arve emailiga ja kui selle ära maksan, saan akti kätte. Minuni arve jõudnud pole, ilmselt on taas Junki läinud ja sealt saan selle kätte järgmisel päeval. Õnneks saadetakse akt mulle siiski ära. Saadan nii selle, kui üürilepingu panka ära. Üks asi on kogu protsessi juures nüüd küll selge, et sel nädalavahetusel ma ei koli veel kuhugi.
Palun end linna teise otsa auto juurde sõidutada ja saan sama veaga auto tagasi. Veedan reede õhtu õnnetult iseendaga-oma vanas kodus ja oma vigase autoga. Tunnen, et olen tõeliselt tüdinenud kogu sellest korteriga trallist: töö juurest korterit näitama jooksmistest, müügijutust, pangaga suhtlemisest jne,jne. Üksi on raske ikka ka.
# posted by Alemana @ 14:33 
