Eluveidrused

Läheme kolleegiga naiste päeva veetma- shoppama, kohvikusse ja kinno. Järgmise nädala reedel toimub lõpuks kurikuulus majandusaasta lõpetamise ja rebaste ristimise pidu. Tundub, et seekord purustatakse firmas „publiku” rekord. Arvestasin eelnevate pidude statistikat arvesse võttes 60 inimesega, aga täna registreerimise lõppedes on nimekirjas 92 inimest. Nuta või naera, eelarve on lõhki, mis lõhki.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mitte midagi pole peole selga panna. Seega läheme tibipoode kammima ja miskit selga otsima. Paaritunnine riidest lahti-riidesse panek annab tulemuseks, et mu kolleeg saab omale kena topi, mina sukad ja kaelakee. Teagi nüüd, kuivõrd produktiivne mina olin, sest nende kahe esemega piirdudes ju peole minna ei saa. Seega pean ikkagi kodus kogu kapi sisu läbi lappama ja enesele moedemonstratsiooni tegema, et õige riietus välja valida. Juuksurisse sain juba varem aja selleks esmaspäevaks. Kuna mul kalendrit kaasas polnud, selgus alles hiljem, et olen sel ajal Haapsalus koolitusel. Nüüd on ainus variant minna reede hommikul kell pool kaheksa juukseid värvima. Ilmselt ma magan seal samal ajal, kui juuksed tooni vahetavad. Samas ma pean vaatamata varasele tõusmisele õhtul kogu rebaste ristimise särasilmil läbi viima. Eks vist läheb palju kohvi.