Eluveidrused

Nädala lõpp läheb majandusaasta lõpetamise tähe all. Viimsed sebimised erinevate protseduuride täitmiseks ja muidugi ikka jätkuvalt peo ettevalmistamine.

Peo esimeses osas on pearõhk kiitmisel, edutamisel, autasustamisel. Mina saan üheks infrastruktuuris kahest tublist, mille üle mul väga hea meel on. Edutamise listis figureerin ka.

Rebaste ristimine läheb muidugi hoopis teisiti, kui ma olin plaaninud. Algus venib rahva aeglase kogunemise ja mikrofoni mitte tööle hakkamise tõttu. Kuna ööklubi, kus oleme, avatakse mingist hetkest kogu linnarahvale, jääb ära kõigele punkti panek ehk vande lugemine ja mängudes ei ole seda sära, mida ma lootsin. Eks siis järgmisel aastal uuesti ja paremini. Samas peab ütlema, et ma ei ole enne sellises ööklubis viibinud, kus on nii vähe rahvast ja nii lahe õhk ning vaba tantsuruum. Enamik meist viibis selles klubis esimest korda. Ju vist mõjub klubi ümber tekitatud VIP aura ning kõrgem piletihind kui mujal.

Korterisaaga jätkub endiselt. Saatsin eelmisel pühapäeval kõigele kinnituseks uue laenutaotluse koos üüriosa sissetulekuga. Ka selle nädala lõpuks ei ole mul veel pangast vastust. Saadan emaili küsimusega, et kui kaugel minu suhtes otsuse tegemine olla võiks. Saan vastuse, et ega me ei olegi saanud otsust teha, kuna meil puudub info uue korteri kohta. Pehmelt öeldes ägestun hingetuks ja kriban sekundiga kiire vastuse, et kas selleks pidi tõesti laskma mul kaks nädalat närveldada, et seda küsimust esitada ja saadan neile info. Mõne hetke pärast tuleb uus küsimus- mille jaoks kasutate raha, mis ületab korteri maksumuse. Selgitan püüdlikult, et korterid vajavad elamiseks ka sisustust. Kui mina oleks minu üüriline, hakkaks juba uut korterit vaatama. Kaua võib oodata.