Eluveidrused

Minu kolm sündmust tänasest päevast (ajaloolises järjekorras, mitte tähtsuse):
1. Avastan, et Viru valge on välja laksnud uue toote-kirsiviin. Teatavasti olen ma suur maitseviinade austaja. Mitte selles mõttes, et tihti, aga et juhul, kui, siis. Isegi Liviko kodulehel pole veel sellist toodet üleval ja nüüd mind vaevab küsimus, et millise mahlaga seda manustama peaks. Äkki ka seekord jõhvikamahl, mis pea iga viinaga sobib…
2. Sain LÕPUKS pangalt vastuse, et sellist summat ma ei saa, nagu küsisin. Kui maaklerilt hinda alla küsiks, saaksin ehk korterikarbi kätte, aga mööblit sisse osta ei saa. Seega lepime üürilisega kokku, et tehing jääb katki ja mina muudkui müün aga usinalt edasi. Päris kahju, et ma ei hakanud algusest peale kokku lugema vaatamas käijaid. Ma usun, et 20 on küll täis juba. Ütleme nii, et ilge kopp on ees
3. Õhtuses tantsutunnis astub minu juurde üks noormees ja küsib: ”Tere, kas sa tunned mind ära?” Vahin teda pungis silmadega ja ketran aju nii kuidas jaksan. No ei tule midagi ette. Korraks käib juba peast läbi mõte, et ega ometi midagi piinlikku…Noormees teatab oma nime, no ikka ei midagi. Siis ta seletab, et no, me nägime muidugi ka siis, kui me olime vot nii väikesed. Ja siis plahvatab mulle korraga. Aasta siis oli 1978 (sic!). Meie vanemad olid kuidagipidi tuttavad. Sattusime ühele sünnipäevale. Sünnipäevalapse peretütar õppis parajasti fotograafiat ja võttis mind ja toda poissi modellideks oma piltidele, mida ta siis pärast kooli esitas. Pean minema ema juurest pildid üles otsima. Väga naljakas kohtumine igatahes.