Eluveidrused

Korterit tuleb vaatama noorpaar. Tütarlaps pursib eesti keelt, noormees üldse mitte. Aga selle eest on noormees üliuudishimulik. Tõmbab kapiuksi lahti ja uurib, mis värk on. Mis ta lootis sealt luukeret leida või? Räägin veidi korteri ja maja hingeelust ning vastan erinevatele küsimustele. Tütarlaps ütleb kohe, et talle korter meeldib, noormees jääb kahtlevale seisukohale. Minagi kahtleks, kuidas nii väikesele pinnale kahekesi ära mahub. Kuigi mul on ühikas elamise kogemus olemas. Nii siis jääb kokkulepe, et nad helistavad esmaspäeval ja teatavad oma otsuse. Juhatan noorpaari bussipeatuse suunas teele ning sätin ka ise linna poole. Eile jäi ju auto parklasse, kui jauramiseks läks. Umbes kümme minutit hiljem heliseb mobiil ja õnnelik tütarlaps teatab mulle, et nad ikka tahavad mu korterit küll jah.Vot kus lops. Kuna mul ei ole kodus ettevalmistatud üürilepingut, lepime kokku, et kohtume esmaspäeval ja kirjutame lepingu alla. Järgmiseks teen kõne ostetava korteri maaklerile, et uurida, kas korter ikka alles on. On alles küll ja maakler teeb kohe ettepaneku kohtuda ning broneerimisleping alla kirjutada tingimusel, et raha kannan esmaspäeval. Ehk et saan üürilistelt raha ja annan selle otse maaklerile. Alles nüüd jõuab mulle pärale, millega ma hakkama sain. Pangaga ju kirjalikku lepet ei ole, vaid suuline. Samas oleks väga nutune, kui korter nina alt ära ostetaks. Igaljuhul võtan riski ja kirjutan lepingule alla. Nii palju vene keelt pole ma tükk aega rääkinud kui nende paari tunni jooksul. Nii üüriliste kui maakleriga.

Pärast seda lähen lasen sirgu oma tööl tubliduse auhinnaks saadud Viru keskuse kinkekaardi. Lõpptulemusena soetasin täna omale korteri ning saapad ja maksin kõige eest reaalselt kokku 44 krooni, sest saapad maksid nii palju rohkem, kui kinkekaart võimaldas.

# posted by Alemana @ 10:51