Eluveidrused

Lubasin pool aastat tagasi oma kolleegile, et viin ta Jõhvi kontserdimaja vaatama. Valisime selleks puhuks välja Rainbow Jazzi raames toimuva kontserdi The Four Freshmen.

Ilm on kohutav. Sajab ja tuul on väga vali. Laevad igatahes ei sõida. Tuul tahab meie autot iga natukese aja tagant teelt ära lükata, aga mu kolleeg on tubli ja sõdib vapralt vastu.

Uksel tervitab meid sildike, kus on kirjas, et täna tähistatakse Jõhvi kontserdimaja teist aastapäeva. Ma olin selle täiesti ära unustanud. Kallistan endisi töökaaslasi ja saan vihje, et olen tulnud väga õigel päeval. Mis täpsemalt juhtuma hakkab, ei öelda.

Laval on tõepoolest neli meest. Üsna värsked ka. Laulavad neljahäälselt ning mängivad sinna kõrvale trumme, kontrabassi, kitarri ning trompetit. Osavad sellid igatahes või siis isegi, et "kaks ühes mehed". Saalis tekib hetkega tunne, nagu vaataks mõnd Ameerika filmi, silme ette kerkikvad restoran, suitsupitsid, soengute ja pikkade kitsaste kleitidega daamid, üle pea kammitud juustega härrad peenemates smokingutes. Väga ehe ja lõõgastav muusika, sekka väikesed omavahelised lõõbid. Vahva on vaadata, kuidas bändi kõige pikem ja kiilas mees ning kõige lühem ja pikkade paksude juustega mees omavahel villast viskavad. Paras paar tõesti. Kontsert on ilma vaheajata ja kui lõpp käes, on tunne, et kuulge poisid, selle paari laulu pärast poleks tasunud küll Ameerikast siia tulla. Kell näitab kontserdi pikkuseks siiski pooleteist tundi.

Siis selgubki, miks just täna õige päev kontserdile tulemiseks oli. Jalutuskoridorides pakutakse suupisteid nind veini. Väga kena žest. Ostame kolleegiga Värskete meeste plaadid. Kumbki erineva, et siis saaks vahetada.

Järgmiseks lubasime teatrisse minna. Kinos me juba käisime.